Taksonoomia ehk süstemaatika muutub ja areneb pidevalt nagu iga teinegi teadus. Nõnda ka terioloogiline süstemaatika - süstemaatika osa, mis käsitleb imetajaid.
Kuid võrreldes muude teadustega on taksonoomia mõneti erinevas seisundis. Et ta on alusteadus - teadus, millele tuginevad eluslooduse uurimise teised valdkonnad –, siis on ta mõjupiirkond üsna lai. Taksonoomia omapära on see, et ta annab bioloogiliste objektide uurijaile ja teistele huvilistele "kehtiva keele", nii kvalitatiivses (liikide teadusnimetused) kui ka kvantitatiivses mõttes (liikide maht). Muutustega taksonoomias kaasneb paratamatult selle teaduse lahutamatu koostisosa - diagnostika areng. On ju liigimahu muutumisel (enamasti kitsenemisel) vaja leida uusi ja täpsemaid diagnostilisi tunnuseid liikide eristamiseks.
Nii taksonoomia kui ka diagnostika arengujoon ei ole mitte ühtlane, vaid jõnksuline: taksonoomia areneb hüpetega, mida põhjustab uute, objektiivsemate ja täpsemate uurimismeetodite kasutuselevõtt.
Taksonoomia areng on hüppeline nii ajalises kui ka ruumilises mõttes; taksonoomia "hüppab" üle riigipiiride vastavalt sellele, milline on konkreetses riigis töötavate teadlaste ja nende töötingimuste tase. Teadlaste olemasolust tulenevalt võib taksonoomia areng isegi ühe loomarühma piires olla erinev.
Näiteks imetajate puhul võib eri liikide uurimistasemes (sh. ka nende liikide taksonoomia tasemes) samas riigis olla mitmekümneaastane vahe. Seda kõike on kasulik teada ning arvestada praktilises töös.
Eelkirjeldatud taksonoomia arenemise ebaühtlus on hästi tajutav Eesti terioloogias, kus teadlasi on vähe ja üks teadlane ei suuda korraga (näiteks samal aastal) tegelda kõigi imetajaliikide taksonoomiaga. Need liigid, keda ei uurita, jäävad sellele taksonoomia tasemele, kus nad olid viimase uurimise ajal.
Nii tekivad suured vahed liikide taksonoomilises uurituses.
Kohaliku fauna taksonoomilist taset saab täpselt määrata taksonoomia käsiraamatute põhjal, kus liikide nimetused ja eristustunnused on selgelt fikseeritud. Eesti terioloogia ajaloost tuleb mainida käsiraamatuid "Eesti NSV imetajad" [1] ja "Eesti imetajate määramistabelid" [3].
Võrreldes 1957. ja 1981. aasta Eesti teriotaksonoomiat, leiame, et nende vahel ei ole palju sisulisi erinevusi: muutus vaid ühe liigi taksonoomiline maht: tõmmulendlasest (Myotis mystacinus) sai kaks liiki – brandti lendlane (M. brandti) ja habelendlane (M. mystacinus s.str.*) [4]. Kõrvutades 1981. a. süsteemi praegusega, leiame ühe muudatuse liigist kõrgemate üksuste paigutuses: loivaliste selts on nüüd ühendatud kiskjaliste seltsiga.
1970. aastatel laialdaselt kasutusele võetud tsütogeneetilised ja biokeemilised meetodid on põhjustanud Euroopa imetajate süstemaatikas taksonoomia uue ja üsna järsu hüppe mitmetes imetajarühmades. Selle mõjud jõudsid Eestisse alles 1990. aasta paiku. Eesti imetajafaunat puudutavatest liikidest, kelle taksonoomiline maht on hiljuti teisenenud, võib nimetada järgmisi:
1. Siil (Erinaceus europaeus) on muudetud kaheks liigiks: harilik siil (E. europaeus s.str.) ja lõunasiil (E. concolor); mõlemad elavad ka praegu Eestis [2; 5].
2. Põld-uruhiirel (Microtus arvalis) on eristatud mitu liiki, kellest Eestis on kindlaks tehtud põld-uruhiir (M. arvalis s.str.) ja kuhja-uruhiir (M. levis) [6; 7].
3. Metshiir (Apodemus sylvaticus) on muudetud mitmeks liigiks; Eestis on tõestatud liik A. uralensis [8].
Tänu koostööle Ukraina teadlastega on Eesti terioloogia saanud Euroopa terioloogia taksonoomilise hüppega suhteliselt kiiresti kaasa minna.
Meil on vedanud, et ajal, mil taksonoomia muutub pisiimetajate rühmades (putuktoidulised, närilised ja nahkhiired), leidub Eestis pisiimetajaid uurivaid teadlasi. See on võimaldanud Eesti teriotaksonoomial püsida Euroopa teaduse tasemel.
Liikide taksonoomilise mahu muutumine avaldab otsest mõju kõigile Eesti terioloogilistele andmebaasidele - s.t. infole, mida säilitatakse kollektsioonides, välipäevikutes, kartoteekides ja arvutites.
Iga taksonoomilise muutuse (liigi nimetuse või mahu muutuse) puhul lisandub uus käsitlusviis; mõistagi säilivad seejuures ka kõik eelnevad, saades taksonoomia ajaloo koostisosadeks. On hea, kui kogutud andmed on nii täpsed, et neid saab kokku viia uue taksonimahuga. Ent vahel pole see võimalik ning siis tuleb piirduda üksnes taksonite vana, laiema käsitlusega (sellele viitab lühend s.l. (sensu lato) liiginimetuse lõpus).
Et taksonoomias on liikide nimetused kinnistatud konkreetsetele, kollektsioonides säilitatavatele isenditele või nende osadele, siis oli, on ja jääb kõige paremaks zooloogilise taksonoomia andmebaasiks ikkagi zooloogiline kollektsioon – imetajate puhul: koljud ja nahad.
Liikide taksonoomia muutumist tuleb arvestada mitmesuguste kokkuvõtete ja kirjutiste, sh. levikuatlaste koostamisel.
Näiteks imetajate levikuatlase koostamisel peab kõigepealt fikseerima, millisele taksonoomia tasemele tehtav töö vastab - kas 1957., 1981. või 1995. aasta tasemele. Nagu eespool nägime, erinevad need tasemed nii sisult (liikide maht) kui ka vormilt (liikide teadusnimetused).
Soovides koostada levikuatlast taksonoomia uusima taseme järgi (vt. tabel), on vaja üle kontrollida suur hulk varasemaid andmeid; osa neist polegi võimalik kasutada, sest puuduvad uue taksonoomia diagnostilised tunnused.
Jõudu tööle!
KIRJANDUS:
1. A u l, J., L i n g, H., P a a v e r, K., 1957. Eesti NSV imetajad.
Tln.
2. E r n i t s, P., 1988. Teine siililiik Eestis. Eesti Loodus,
12.
3. K a a l, M. (koost.), 1981. Eesti imetajate määramistabelid.
Tln.
4. M a s i n g, M., 1980. Tõmmulendlane Eestis. Eesti Loodus,
1.
5. M a s i n g, M., 1990. Siilide eristamistunnused ja levik Lõuna-Pärnumaal.
Eesti Loodus, 6.
6. M a s i n g, M., 1995. Cranial diagnostics of the common vole,
Microtus arvalis, in eastern Europe. 2nd European Congress of
Mammalogy. Southampton.
7. W i l s o n, D. E., R e e d e r, D. M., 1993. Mammal species
of the world. A taxonomic and geographic reference. Washington.
8. Z a g o r o d n j u k, I., M a s i n g, M., P e s k o v, V.,
1991. Põld-uruhiire teisikliigid Eestis. Eesti Loodus,
11.
9. Z a g o r o d n j u k, I., M i l j u t i n, A., 1992. Identification
of species from genus Sylvaemus in Estonia and neighbouring areas.
Vestn. Zool.,4.
Eesti vabalt elavate imetajate taksonoomiline nimestik (seisuga 1. juuli 1995; Wilsoni ja Reederi, 1993 järgi, autori täiendustega).
1. Lõunasiil* Erinaceus concolor* Martin, 1838
2. Harilik siil* E. europaeus(*) Linnaeus, 1758
(= E. europaeus s.str.)
3. Mets-karihiir Sorex araneus Linnaeus, 1758
4. Laane-karihiir S. caecutiens Laxmann, 1788
5. Väike-karihiir S. minutus Linnaeus, 1766
6. Kääbus-karihiir S. minutissimus Zimmermann, 1780
7. Vesimutt Neomys fodiens (Pennant, 1771)
8. Mutt Talpa europaea Linnaeus, 1758
9. Tiigilendlane Myotis dasycneme (Boie, 1825)
10. Veelendlane M. daubentoni (Kuhl, 1817)
11. Brandti lendlane* M. brandti (Eversmann, 1845)
12. Habelendlane M. mystacinus (Kuhl, 1817)
(=M. mystacinus s.str.)
13. Nattereri lendlane M. nattereri (Kuhl, 1817)
14. Suurkõrv Plecotus auritus (Linnaeus, 1758)
15. Pargi-nahkhiir Pipistrellus nathusii* (Keyserling et Blasius,
1839)
16. Kääbus-nahkhiir P. pipistrellus* (Schreber, 1774)
17. Põhja-nahkhiir Eptesicus nilssoni* (Keyserling et Blasius,
1839)
18. Suur-nahkhiir Vespertilio murinus Linnaeus, 1758
19. Suurvidevlane Nyctalus noctula (Schreber, 1774)
20. Hunt** Canis lupus Linnaeus, 1758
21. Rebane** Vulpes vulpes (Linnaeus, 1758)
22. Kährik* Nyctereutes procyonoides (Gray, 1834)
23. Ilves Lynx lynx* (Linnaeus, 1758)
24. Saarmas Lutra lutra (Linnaeus, 1758)
25. Mäger Meles meles (Linnaeus, 1758)
26. Ahm Gulo gulo (Linnaeus, 1758)
27. Metsnugis Martes martes (Linnaeus, 1758)
28. Kivinugis M. foina (Erxleben, 1777)
29. Tuhkur Mustela putorius Linnaeus, 1758
30. Naarits M. lutreola Linnaeus, 1761
31. Mink M. vison Schreber, 1777
32. Kärp M. erminea Linnaeus, 1758
33. Nirk M. nivalis Linnaeus, 1766
34. Karu** Ursus arctos Linnaeus, 1758
35. Hallhüljes Halichoerus grypus (Fabricius, 1791)
36. Viiger* Phoca hispida* Schreber, 1775
37. Metssiga Sus scrofa Linnaeus, 1758
38. Põder Alces alces (Linnaeus, 1758)
39. Punahirv Cervus elaphus Linnaeus, 1758
40. Tähnikhirv* C. nippon* Temminck, 1838
41. Metskits Capreolus capreolus (Linnaeus, 1758)
42. Orav Sciurus vulgaris Linnaeus, 1758
43. Lendorav Pteromys volans (Linnaeus, 1758)
44. Kobras Castor fiber Linnaeus, 1758
45. Oravhiir** e. lagrits Eliomys quercinus (Linnaeus, 1766)
46. Pähklinäpp Muscardinus avellanarius (Linnaeus, 1758)
47. Kasetriibik* Sicista betulina (Pallas, 1779)
48. Rändrott** Rattus norvegicus (Berkenhout, 1769)
49. Kodurott R. rattus (Linnaeus, 1758)
50. Kaelushiir Apodemus flavicollis (Melchior, 1834)
51. Metshiir(*) A. uralensis*(*) (Pallas, 1811)
52. Juttselg-hiir A. agrarius (Pallas, 1771)
53. Koduhiir Mus musculus Linnaeus, 1758
54. Pisihiir Micromys minutus (Pallas, 1771)
55. Ondatra Ondatra zibethicus (Linnaeus, 1766)
56. Mügri Arvicola terrestris (Linnaeus, 1758)
57. Leethiir** Clethrionomys glareolus (Schreber, 1780)
58. Soo-uruhiir Microtus oeconomus (Pallas, 1776)
59. Niidu-uruhiir M. agrestis (Linnaeus, 1761)
60. Kuhja-uruhiir* M. levis* Miller, 1908
61. Põld-uruhiir(*) M. arvalis(*) (Pallas, 1778)
(= M. arvalis s.str.)
62. Võsa-uruhiir M. subterraneus (de Selys-Longchamps,
1836
63. Halljänes Lepus europaeus Pallas, 1778
64. Valgejänes L. timidus Linnaeus, 1758
* liiginimetus on uus või muutunud, võrreldes 1981.
a. käsiraamatuga
(*) liigi maht on muutunud, võrreldes 1981. a. käsiraamatuga
** taastatud on vana liiginimetus