Fenoloogilised vaatlusvõrgud - XIX sajandi Internet

Arne Ader

Esimene. Esimene lõoke laulmas kevadise kodunurme kohal. Esimene sinililleõis veel lumises kodumetsas. Esimene möödalendav liblikas, olgu ta siis kirju või kollane. Nad kõik panevad meie südamed kõvemini põksuma.

Viimane. Viimane lumelaik kui kinnitus otsasaanud talvest. Lahkuvate kurgede kolmnurgad sügistaevas. Viimane umbrohuõis sügisesel põllul. Nad kõik panevad meid igatsema taaskohtumiste järele.

Esimeste ja viimaste lummus on köitnud meie esivanemaidki. Arvukad rahvatarkused on märgiks, et looduse aastaajalisi muutusi on osatud jälgida ning omavahel seostada juba ammu.

Lõokesed sõtkuvad lume väljadelt.
Linavästrikud tallavad jõed lahti.
Kuu pärast tedre esimest kudrutamisest kevadel läheb lumi.
Tedred kudrutavad kevadel sooja, sügisel külma.
Kui vares kolm korda vaagub, tuleb kevad.
Kiivitaja toob kindatäie sooja, koovitaja kotitäie.
Kui kuldnokk munakoori pesast välja loobib, on aeg suvivilja külvata.
Kui peoleo väljas, tuleb kohe lina teha. Peoleo laulab: "Viska peo, viska peo."
Väänkaela saabumist seostatakse kaerakülviga. Väänkael hüüab: "Tee, tee, tee, tee kaerad maha."
Lõoke toob lõunasooja, pääsuke toob päevasooja, ööbik, see toob öösooja.
Rääk tuleb põlvekõrgusse rukkisse.
Kui kägu suvel kaua kukub, tuleb soe sügis.
Kured lähevad - kurjad ilmad, haned lähevad - hallad tulevad, luiged lähevad - lumi taga.
Lumi on luige siiva all, halla on hane jalassa.
Kui tihane maja ligi tikub, tuleb külma.

Esimeste kaunite sinililleõite ja viimaste nukrahäälsete kureparvede tähendus on palju suurem, kui meieni jõudnud rahvatarkus seda aimata laseb. Praktilisemat laadi huvide kõrval on ka lilledel ja linnulaulul olnud oma osa erakordse teadusnähtuse kujunemisel, mille sarnast vaevalt et mõnes teises valdkonnas võib leida. Jutt on hiiglaslikest vaatlusvõrkudest, mis tekkisid vajadusest võrrelda sesoonseid nähtusi üksteisest kaugel asetsevates piirkondades.

Aastal 1750 rajas rootsi teadlane Karl von Linné maailma esimese fenoloogilise vaatlusvõrgu, mis koosnes 18 vaatluspunktist. Tõsise hoo sai fenovõrkude rajamine siiski alles järgmisel sajandil, kui sellega tegeldi kogu Euroopas ja Venemaal. Juba XIX sajandi keskel avaldas akadeemik A. T. von Middendorff Venemaa vaatlusvõrgu andmete põhjal paljude linnuliikide samasaabumisjooned Läänemerest Kaug-Idani. Peale arvukate vaatlejate panuse on selle suurepärase teadustöö taga aimata nii postihobuste vaevahigi kui ka suurte rongide auruvilet, ehk veel algupäraste telegraafide saladuslikku piiksumistki.

Nüüdisajal on olemas infokandja, millest Middendorffi-aegsed fenoloogid ei võinud undki näha - see on ülemaailmne arvutivõrk Internet. Mõelgem näiteks, kuidas võiksime Interneti kaudu jälgida sinilille õitsemise algust. Iga vaatleja saadaks kuupäeva, mil ta leidis esimesi sinililleõisi, võimalikult kiiresti koduarvuti kaudu peaarvutisse (serverisse) fenoloogia andmebaasi. Samal ajal saadaksid sinna oma tähelepanekuid ka teised vaatlejad. Kõigil osalejatel oleks võimalik heita pilk serveris asuvale Eesti kaardile, kuhu ilmuksid sinised õienupud vastavalt andmebaasi laekuvatele teadetele. Nii saaks põhimõtteliselt jälgida ka lindude rändelainete kulgemist - n.-ö. A. von Middendorffi samasaabumisjoonte online-varianti. Põhimõtteliselt võib andmeid saata otse metsast - kas siis piiparilt või mobiiltelefoniga ühendatud miniarvutilt.

Fenoloogid on paraku jõudnud väsida enne soodsa aja tulekut. On tõepoolest paradoksaalne, et samaaegselt arvutivõrkude kiire arenguga on fenovõrgud peaaegu kõikjal maailmas pidevalt taandarenenud. Kui vaatlejate arv väheneks nüüd niisama kiiresti kui viimase kümne aasta jooksul, siis katkeksid organiseeritud fenovaatlused kindlasti enne, kui järelejäänud vaatlejatel tekib juurdepääs Internetile.

Nii see juba on, et praegusajal tahetakse ikka rohkem kasutada arvutivõrku. Miks ei peaks sinna jõudma ka loodushuvilised? Soovid ilusat linnupilti - võta vaid ühendus sobiva serveriga, vali meeldiv joonistus või foto välja ja laadi see sealt enda masinasse. Tahad kuulata kaunist linnulaulu - kui tead õige arvuti aadressi, leiad sealt ka vajalikud lauluviisid. Lisaks sellele tuhanded võimalikud tutvused ja imekiire infovahetus teiste linnuvaatlejatega üle kogu maailma! Pole siis midagi imestada, et lähiajal kleeputakse Interneti ämblikuvõrku...

Jääb vaid üle prognoosida, kas Internetti kadunud leiavad sealt kunagi ka väljapääsu. Otsihimuline inimene avastab peagi, kui arvutite pakutav virtuaalmaailm hakkab selgemalt välja joonistuma, et on olemas miski, mida Internetist ei saa parima tahtmisegi korral hankida. See miski on esimese leidmise rõõm ja viimase kogemise kurbus: mitte kuidagi ei õnnestu ju isegi teisest maailma otsast eksportida tunnet, mis meid täidab, kohates kodumetsas esimest sinilille või jättes mõttes hüvasti taevalaotuses sõudvate kurgedega. See lubabki uskuda, et varsti hakatakse Interneti virtuaalmaailmast ikka sagedamini puhkust võtma, et liituda kas või nädalavahetuseks fenovaatlejate võluriigiga.

Kõige huvitavam on fenovaatlusi teha lihtsalt enda jaoks, aga miks mitte jagada oma teadmisi ka sõprade ringis või jäädvustada kogutud andmed fenovõrgu andmebaasi. Siis saaks neid andmeid kasutada nii teaduses kui ka keskkonnaseires. Meie fenovaatlejate võrguga on võimalik ühendusse astuda mitmel viisil. Internetis viibijad võiksid saata sõnumi aadressil eoy@linnu.tartu.ee. Nendel, kes parajasti arvutivõrku pole aheldatud, tuleks postitada kiri Eesti Ornitoloogiaühingule (EE2400 Tartu, Struwe 2).

Fenoloogia ajaloo daatumeid:

1735 - Prantsuse teadlane Rèaumur avaldas töö teraviljade sesoonsest arengust sõltuvalt keskkonna temperatuurist.
1750 - K. von Linné rajas maailma esimese vaatlejate võrgu (18 vaatluspunkti), et koguda andmeid sesoonsete nähtuste kohta.
1815 - Fenoloogiliste vaatluste algus Eestis. Ilmus A. W. Löwise töö taimevaatluste tulemustest Liivimaal.
1853 - Belgia botaanik S. Morran andis teadusharule tänini kasutatava nime (kr. k. phainomena ´nähtused´).
1855 - A. T. von Middendorff avaldas esimesed isofeenkaardid, mis näitasid piltlikult mõnede linnuliikide kevadist saabumist Venemaale Läänemerest kuni Kaug-Idani.
1897 - Eestini ulatus üha laienev D. Kaigorodovi vaatluspunktide võrk.
1922 - Eesti Looduseuurijate Selts (ELUS) rajas esimese Eesti fenoloogilise vaatlusvõrgu, milles oli 61 vaatlejat. Algaastatel olid eestvedajaiks J. Piiper ja K. Kirde, alates 1936. aastast N. Mikelsaar.
1948 - Eestis jätkati sõja tõttu pikemaks perioodiks katkenud fenovaatlusi.
1951 - ELUS hakkas välja andma sarja "Abiks Loodusvaatlejale". Sarja esimene vihik oli L. Põderi kirjutatud ornitofenoloogiliste vaatluste juhend. Hiljem avaldasid samas sarjas fenovaatluste kokkuvõtteid ja juhiseid A. Lind, I. ja L. Rootsmäe, R. Tamm ja H. Veroman.
1978 - ELUS-i vaatlusvõrk oli aegade suurim - 234 aktiivset vaatlejat. Edaspidi langes vaatlejate arv ELUS-i võrgus umbes 8 vaatleja võrra aasta kohta.
1985 - Ilmus V. _elnini raamat "Läbi aastaaegade", populaarne kokkuvõte tuntud fenoloogi 50-aastasest tööst.

1994 - Eesti Keskkonnaministeerium hakkas toetama fenoloogilisi vaatlusi keskkonnaseire projekti ühe osana.

Fotod: Arne Ader

Tagasi