EOÜ - 75

Lehekuu esimene nädalavahetus tõi Tartusse ligi seitsekümmend linnu-uurijat ja -huvilist paljudest Eestimaa paikadest: tuldi märkima oma ühingu tähtsat sünnipäeva. Juubelitähistus oli seatud just nii täpsesse aega, kui kalender vähegi võimaldas: Eesti Ornitoloogiaühingu asutamiskoosolek oli 1. mail 1921, nüüd saadi kokku 3.–5. maini.

Esimese üritustepäeva, reede põhisündmus oli EOÜ ajalugu käsitleva näituse avamine Eesti Loodusuurijate Seltsi majas, kus asub ka ühingu enda "peakorter". Õhtul koguneti Raadi kalmistule, et mälestada Eesti ornitoloogia ja linnukaitse suurmehi.

Laupäevane tegevus koondus esmalt Tartu ülikooli Vanemuise tänava õppehoonesse.

Kõigepealt peeti EOÜ tavapärane aastakoosolek; kroonikapidajad teadsid kinnitada, et see oli järjekorras üldse 544. koosolek. Seejärel kuulati ühingu kolmveerandsajandile pühendatud konverentsi. EOÜ juhatuse esimehe Andres Kuresoo avakõne järel tuli professor Raivo Männi etteaste: Lemming Rootsmäega kahasse koostatud ettekanne andis ülevaate Eesti ornitoloogiast XVII sajandi keskpaigast kuni tänaseni.

Siis astusid üles ühingu sõbrad kaugemalt. Ilkka Stén meenutas kahel pool Soome lahte elavate linnumeeste ühistegevust, mille viimase poolsajandi ajaloos peegelduvad meile sel perioodil peale sunnitud elu veidrused ja väänded (nt. Eesti teadlaste kohustuslikult venekeelsed ettekanded). Walther Thiede esitas oma nägemuse Eesti ornitoloogia tänasest ja homsest päevast. See kõne on väärt, et mõni lõik temast allpool ära trükkida.

Pärast lõunavaheaega said taas sõna Eesti ornitoloogid, kajastati mitmeid EOÜ tegevuse tahke: EOÜ ja ornitofenoloogia (Arne Ader), EOÜ ja linnukaitse (Vilju Lilleleht, Margus Ots), EOÜ ja linnuklubid (Eedi Lelov, Ivar Ojaste), EOÜ ja riiklik seire (Aivar Leito, Andres Kuresoo).

Pika päeva lõpetas ühine koosviibimine, kus lauas istumisele tõid vaheldust Fred Jüssi (kes polevatki EOÜ liige?!) slaidiprogramm ja viktoriin; autasustati ka Eesti Looduse ja EOÜ korraldatud linnulugude võistluse "Linnuelamus" võitjaid.

Pühapäeval sõideti loodusesse. Kevad mängis küll järjekordse vingerpussi – päikesepaistehommikust sai lõpuks pahur tuuline ja vihmavines pärastlõuna –, aga ekskursioonil Endla looduskaitsealale oli üsna palju osalejaid.


 

Tagasi sisukorda