Harilik kadakas (Juniperus communis;
inglise k. juniper, prantsuse k. genevrier,
saksa k. Gemeiner Wacholder, Machandelbaum, Kranewit,
rootsi k. en, soome k. kataja, võru murdes
kattai, vene k. moþþevel´nik obyknovennyj,
veeres, moþuhha, jalovec) kasvab meil enamasti 1-3 meetri
kõrguse tugevasti haruneva põõsana, harva
kuni kümmekonna meetrini küündiva puuna, mis siis
enamasti ka looduskaitse all on. Muide, paljudes Euroopa maades
on kadakas looduskaitse all igasugusel kujul.
Harilik kadakas on oma perekonnas kõige ulatuslikuma levilaga liik: ta kasvab Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni stepialadeni ja idas Taga-Baikalini, Siberis kuni 70. põhjalaiuskraadini; Põhja-Ameerikas leidub kadakat kogu mandril põhja pool 37. laiuskraadi, ulatudes Alaskal polaarjooneni ja Jukonil isegi üle selle. Euroopas kasvab kadakas 35. ja 71. põhjalaiuskraadi vahel.
Meie läänesaartel ja mandri paepealsetel ilmestab kadakas maastikke, kuid ta on tavaline ka kõikjal okaspuumetsa all, kus ta, tõsi küll, kaotab iseloomuliku munaja või kuhikja võrakuju. Poisikesepõlves sain isalt kingiks kusagilt kodumetsast pärit ligi viie meetri pikkuse kadakase õngelati, mis kuivanuna ei jäänud millegi poolest maha nüüdisaegsetest roo- ega fiiberlattidest. Hea oli tüvesse kuivanud lõhesse õngekonksu peita, nii ei jäänud see alalõpmata kusagile kinni.
Kadaka ökoloogiline amplituud on väga lai. See tähendab, et ta kasvab edukalt nii kuival liivapinnasel, paepealsel kui ka turbasoos. Just leppivus kehva pinnasega ongi kujundanud kadaka meil vastupidavuse sümboliks.
Paljud loodusrahvad on kadakat väga mitmel otstarbel kasutanud, temaga on seotud kindlad tavad ja arusaamad. Kadakaviht on saunasõprade seas hinnas veel praegugi ja kadakasuits pidi haigetoa või ka sünnituseks ette valmistatava sauna tõvepisikutest puhtaks tegema. Selles suitsus on oma loitsusid lausunud nii meie esivanemad kui ka Uurali-tagused šamaanid. Viimase tõendina olen näinud käsitsi valmistatud vaskset kadakapuru põletamise taldrikut, mille leidsin 1972. aasta suvel Põhja-Mongoolias Chordil-Sardagi ahelikul üle 2500 m kõrguselt mäelt šamaani loitsupaiga peidikust. Ulaanbaataris aga on tegutseva kloostri ukse ees kaks üle poole kuupmeetrise mahuga kaunikujulist vaskanumat, millest kogu päeva vältel kerkib suitsuvine. Ühe laama ülesanne ongi hoolitseda selle eest, et seal alati tuli hõõguks: põletatakse siberi kadaka (J. sibirica) purustatud peeni oksi, noori võrseid ning muidugi okkaid, mis sellel liigil on samasugused nõeljad ja kasvavad kolme kaupa nagu meie kadakalgi.
Et kadakas võib ka "pähe hakata", selles veendusime 1961. aasta kesksuvel Pamiiris. Valmistusime ööbima Alai aheliku põhjanõlval. Et telgialune liiga kivine ja kõva ei oleks, murdsime naabruses rohkelt kasvavate soomusokkaliste kadakate (J. turkestanica) - artšade oksi. Hommikul ärkasime koleda peavaluga ja alles hiljem taipasime, et selles polnud süüdi mitte kõrgus merepinnast, vaid artšapolster telgipõhja all.
Kadakamarjad on tegelikult kolmest viljasoomusest moodustunud käbimarjad, mis sisaldavad tavaliselt kolm seemet. Nendes marjades on kuni 2% eeterlikku õli, rasvu, glükosiid juniperiini, parkaineid, orgaanilisi happeid ja suhkruid. Kõik see kokku annabki neile omalaadse lõhna ning meeldiva maitse. Seetõttu on kadakamarjad jahiroogade armastatuim maitseaine. Ei tea nimetada ühtki metslooma lihast valmistatud toitu, millesse ei sobiks kadakamari. Temaga saab maitsestada ka kalamarinaade ja toiduõli ning parandada kapsatoitude ja punapeedi lõhna. Jahvatatud kadakamarjad kuuluvad mitmete maitsesegude hulka.
Väga tunnustatud on kadakamarjaga valmistatud kangemad alkohoolsed joogid, nagu inglastel teraviljapiiritusest valmistatud dþinn, Madalmaadelt pärit genever ja sakslaste Steinhäger. Genever on 38-45-kraadine toidumaisist ja linnastest destilleeritud kadakamarja maitse ja lõhnaga naps, Steinhäger, 38-kraadine kokteilinaps, on saanud oma nime Westfaali linna Steinhageni järgi. Ei saa mööda minna ka Eestimaa õllest. Saarlastel on oma kadakaõlu, Lõuna-Eestis aga kasutati õllevirde filtreerimisel tõrre põhjas paikneva punni ümber filtrina värsket kadakaluuda, mis andis kuumale virdele meeldiva maitse ja lõhna. Luud tehti sellistest kadakaokstest, mille küljes oli eriti rikkalikult marju.
Kadakamarju on kasutatud homöopaatias ja ka teaduslikus meditsiinis mao ja kuseteede haiguste ravil (vt. lähemalt EL 1996, nr. 3, lk. 88–89).
KIRJANDUS:
1. H e n s e l e r, U., W e i c h s e l, B., 1973. Wir mixen!
Leipzig.
2. J i r á s e k, V., S t a r y, F., 1986. Atlas lécivych
rostlin. Praha.
3. K i b a l a, J., 1986. Spetsij i prjanosti. Praha.
4. M a c k u, J., K e r e i c a, I., 1970. Atlas lekarstvennych
rastenij. Bratislava.
5. W e b e r, R., 1967. Pflanzengewürze und Gewürzpflanzen
aus aller Welt. Die neue Brehm-Bücherei Nr. 201. Wittenberg
Lutherstadt.
Foto: Ain Sarv