Põhjanaaber Soome on meist mõneski
asjas ees. Näiteks neil on Lapimaa, aga meil ei ole. Aga
veel mõnes muuski Lapimaaga seonduvas. Et leevendada külmast
kliimast põhjustatud ebamugavusi, on Lapimaal tehtud järgimist
väärivaid asju. Rohkesti on rajatud matkamajakesi, kus
saab ööbida ja toitu keeta.
Matkamaju on mitut sorti. Ühed on väikesed ja igale tulijale avatud (autiotupa). Neis tohib ööbida vaid ühe öö, väljaspool puhkuste hooaega kõige rohkem kaks ööd. Hütis on hädapärane varustus: magamislavats, küttepuud, kirves, saag, veeämber ja prügikonteiner. Lukustatavates matkaonnides (varaustupa) leiduvad ka toidunõud, madratsid ja tekid. Nende majakeste teenuste eest tuleb ette tasuda. Mõnes matkaonnis saab kasutada ka lihtsalt magamiskohta, mõni tuleb matkaseltskonnale tervenisti üürida (varauskammi). Maja, mis üüritakse matkarühmale kogu nädalaks, nimetatakse vuokrakämppä'ks. Ka neid on eri mahutavuse ja varustusega.
Kittiläs, 20 kilomeetri kaugusel lähimast asulast, on endine metsatööliste elamu – Aakenuspirtti. Ümberringi kohab Põhjala mets, kalda all voolab lai jõgi. Selles matkamajas avastasime, et elektrit ei ole! Sügisõhtu hämardudes süütasime tubades küünlad ja petrooleumilambid, panime kütte väikesed jalgadel raudahjud. Oli soe ja mugav. Lugemise tunnid võis asendada haaravate vestlustega küdeva ahju praksumise saatel. Muidugi ei puudu matkamaja varustuse hulgast eraldi ruumikas saun jõe kaldal.
Suure matkamaja õuel äratab tähelepanu eesti püstkoja moodi ehitis (pildil). See ei ole päris püstkoda, vaid mõnus paik, kus saab lõkke ümber istuda. Koja keskel on kividest lõkkease, seina ääres ringina istumislavats. Lõke saab seina alt õhku ja suits läheb ilusti läbi keskse katuseaugu tähtede poole. Siin ei sega lõkke ääres unistajat ei vihm ega sügismaru. Ilusa ilmaga saab pidada plaani, istudes uskumatult keerdu kasvanud männitüvel õues.
Yllästunturi lagedalt laelt laskumise järel kohiseb veel kõrvus jäine tundrutuul, kuid väikeseski kurusopis on juba harjumatult tuulevaikne. Laskume Varkaankurus piki tormleva oja kallast. Ja jälle tajun, et meie eest on hoolt kantud: järsematele nõlvadele on raiutud astmed, jalgumurdvatest rahnustikest viivad üle tasased laudrajad.
Nüüd võiks juba peatuda ja einet võtta. Ja ennäe! Rajalt paistab majake! Tõsi, sel pole esiseina. Puutahvlile on suurelt lõigatud puhkemaja nimi, et matkaja saaks kaardi abil kindlaks teha, kus ta viibib. Ka ümbruskonna täpne kaart asub siinsamas onni siseseinal. Pikal pingil katuse all saab mõnusasti jalgu puhata. Kividest laotud poolkinnine tulease on avaga onni sisemuse poole ning selles küdev lõke õhkab soojust. Siin saab ka süüa teha. Ja jäätmete jaoks on panipaik ning matkajatele tualett.
Meiegi võtame Varkaankurun laavu katuse all lõunaeinet. Südames on tänutunne mõnusa peatuskoha loojaile ja samas mõte, et miks ei võiks sellised majakesed olla tavalised ka Eestis... Aga nende püstitamine ja hooldamine nõuab raha. Tean, et Eestis ilmuksid puhkemajakese seintele peatselt ropu tähendusega sirgeldused (moodsa kombe kohaselt nüüd inglise keeles). Kindlasti leiduks meil "kullaotsijaid", kes müstilise varanduse otsingul või ka lihtsalt hävitamiskire ajel kividest lõkkekaitse laiali lõhuksid. Kuni meie maal vandaale jätkub, jäävad matkamugavused Eestis vaid unistuseks.
Foto: Alar Läänelaid