Alutaguse soode ja metsade keskel, Iisaku
alevi ja Agusalu soostiku vahel asub huvitav loodusmaastik paljude
kaunite liivaseljakutega, mida on lahutamas siirdesoo siilud.
Seda paika teatakse kahe nime järgi: mõnel pool kutsutakse
teda Ristikivi rabaks, teisal Imatu sooks,
üht kindlat nime ei leia raamatutestki. Imatu tähendab
veel samanimelist järve soo kirdeosas, soo põhjaserval
asuvat küla ja oja, mis voolab soost ida pool.
Ristikivi raba liivaseljakud, kohalikus keelepruugis kriivad, asuvad sageli nõnda lähestikku, et nende harju mööda kulgevaid liivaseid radu tallates kipud unustama, et viibid parajasti just nimelt soos.
PILDIL: Ristikivi rabas on ühe liivaseljaku harjalt ikka järgmine või ülejärgminegi hästi näha.
Augustikuus saabub aeg, mil kirglik marjuline
võib nädalaks-paariks lausa nõutuks jääda.
Magusad maasikad, muulukad, vaarikad, murakad, mustikad ja sinikad
on ühtäkki haruldusteks saanud. Jõhvika ja kukerpuu
vitamiinirikkad viljad jäävad veel kaugesse tulevikku
ja pihlakadki ei kipu punetama. Meie metsades ja niitudel ahvatlevad
nüüd vastvalminud viljadega hoopis jugapuud, salu-siumarjad,
paakspuud, kuslapuud, leselehed, maavitsad ja kuutõverohud
– ikka üks mürgisem kui teine! Ja juulikuust on
veel ohtrasti järel näsiniine, punase leedri ja ussilakka
marju...
Eestimaa niiskete metsalagendike, lodumetsade ja kaldavõsastike asukas harilik maavits sobib hästi eeltoodud mürgimarjade seltskonda. Tema erepunased marjad võivad hoolimatule maitsjale tekitada vaevusi kergest iiveldusest kuni krampide ja hingamishäireteni. Seepärast ärge neid mõrusid marju parem suhu pistke. Vaadakem parem, kui kenad nad on!
Piklikud punakasoranþid marjad ripuvad maavitsal veetilkadena viljaraagude otsas. Nad läigivad ja paistavad vastu valgust veidi läbigi. Kes maavitsa kaunilt rippuvaid marju lähemalt on silmitsenud, teab, et kõrvarõngaste moodsaimad trendid ei tule mitte Pariisist. Idee, mida müüakse nüüd arvukates nipsasjapoodides üle kogu maa, on meie võsades redutanud aastatuhandeid. Niisugust ilusat marjaraagude asetusviisi nimetavad botaanikud ebasarikaks. Kuid daamile komplimenti tehes ärge seda terminit pigem kasutage!
Et see lugu kippus alguses liialt mürgiseks minema, siis olgu lohutuseks öeldud, et Lääne-Eesti teeäärtelt leiame just augustis põldmurakaid; ka toominga, leesika ja astelpaju viljad kõlbavad suhu pista ja kuu teisel poolel on saabunud päris õige aeg minna palukale.
PILDIL: Hariliku maavitsa marjad ripuvad ebasarikas.
??? Missuguseid söödavaid ja missuguseid mürgiseid marju tead? Milliseid tunned rohkem?
Loe: Pogen, O. 1977. Meie marjad. Tln, 1977.
Võrreldes liblikarohke juuni- ja juulikuuga
näeme augustis neid kenasid tiivapaare lennus üha harvem.
Liblikad ise pole aga samal ajal sugugi nii haruldased. Et hinnata
nende täismoondega putukate arvukust, peaksime ju kokku lugema
mitte ainult valmikud, kes armastavad end meile eksponeerida,
vaid ka kõik ümbruskonnas ringi kolavad röövikud
ja mis veel hullem, hoolikalt peidetud munad ja hästi varjatud
nukudki.
Kuivade niitude ja nõlvakute asuka madara-vöötsuru lennuaeg algas juba juuni alguses. Seetõttu on tema munadest koorunud esimesed röövikud augustiks piisavalt madaralehti õginud. Nad on ühtlasi jõudnud õige mitu korda kestuda ja kasvanud kuni 7 cm pikkusteks paksukesteks.
Madara-vöötsuru röövikut on lihtne teiste seast eristada. Nagu kõigil teistel sama sugukonna röövikuil, asub tema tagakeha viimasel lülil suunaga tahapoole hästimärgatav pikk tugev oga. Madara-vöötsurul on see oga punane. Röövikud ise on rohelised või rohekaspruunid, igal lülil paiknevad helekollased silmakesed, ka hingamisavad on kollakad, musta äärisega.
Pildil: Madara-vöötsuru rööviku läikivad küljed reedavad, et käes on aeg nukkumispaika otsida. Sobiv koht, kuhu talve eest pugeda, asub kusagil paarikümne sentimeetri sügavusel mullas.
??? Leia sinagi koduümbrusest üks röövik ja võta aega teda lähemalt silmitseda. Mis taimel ta toitub? Missugune liblikaliik see võiks olla?
Loe: Viidalepp, J. Liblikate määraja. Tln, 1971.
Merivee, E., 1967. Surulased – killuke eksootikat põhjamaades.
Eesti Loodus, 5.
Fotod: Arne Ader