Altai: lumi ja päike

Jaak Palumets

Telgi taga haigutas lõhe, magamiskotid olid jääs, küljealune õhkas jäist külmust, termomeeter näitas 33 pügalat alla nulli ja ees ootas külmööbimine.

Heli Talvik (matkapäevik)

Miks mitte suusamatkale Altaisse?

On inimesi, kes arvavad, et talvine Altai on parim koht tõsiseks suusamatkaks. See Lõuna-Siberi mäestik oli seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel tõelise talimatka mõõt.

Valdavalt on Altai 2–2,5 km kõr- gune, vaid mõned kesksed alpiinsed ahelikud tõusevad üle 4000 m. Kustunud kahetipuline vulkaan Beluhha (4506 m) Katuni jõe lätetel on Altai ja Siberi kõrgeim. Enamjagu mäestikust asub Venemaal Altai vabariigis, lõunaserv Mongoolias ja Hiinas.

Altai oma mitmekesisuses võimaldab valida radu kõigi suusamatkal mõeldavate takistustega: kõva külm, rinnuni lumi, kõrged kurud, kivised kanjonid, liustikud ja külmööbimised. Tasuks pakub ta säravat talveilma, hingematvaid vaateid, rõõmu pingutusest, päevitunud palet ja mahajäänud toimetuste kõige täielikumat unustust.

Ilma- ja lumeolud

Detsembri- ja aastavahetuse tuiskudele järgneb pikk kestev kõrgrõhkkond, päevad on päikeselised ja tuu- leta. Veebruaris hakkab Eestiga võrreldes kõrgelt käiv päike keskpäeval märgatavalt turja lämmistama, õhk soojeneb mõne miinuskraadini, kõrgematelt lõunanõlvadelt kerkib auru. Kõige parem on suusatada veebruaris ja märtsis. Märtsi lõpus muutub ilm taas heitlikuks, sagenevad tuulised ja pilvised päevad, nõlvadelt mühavad alla laviinid.

Tavaline on temperatuuriinversioon: mäenõlvadel 1000–2000 m kõrgusel on külma 25–30 kraadi, samal ajal langeb seisva õhuga külmaudustes orgudes temperatuur miinus 35–40 kraadini. Äsja soojalt maalt saabunute kohanematus kristalliseerub kõrvetavas pakases süngeks aimuseks peatselt ja vääramatult saabuvast külmumissurmast. Aga juba esimesel õhtul näib külm olevat järele andnud, ajuti tundub miinus kolmekümnene õhk suveõhtu maheda tuulekesena. Kuid termomeeter on järjekindel ja inimene harjub kõigega.

Lund jagub Altais üsna ebaühtlaselt. Harilikult väheneb lume hulk loodest kagusse: Teletsi järve ümbruse paarist meetrist hõreda kuluga kaetud palja maani Tšuja ja Arguti steppides. Lumeolud võivad mõnekilomeetrise vahemaaga lahutatud orgudeski järsult erineda. Katuni aheliku lõunaküljel tuleb vaevaliselt sumada suhkrutaoliseks kristalliseerunud pooleteisemeetrises lumes, mis justkui voolab suusa alt ära; põhja pool aga tuleb lumest ulatuvate kivinukkide vahel laveerida.

Siberi seedermännid. Talimatka mõju

Metsad koosnevad Siberi puudest: siberi nulust, siberi kuusest ja siberi seedermännist. Kahe viimase liigistaatus püsib küll peamiselt venelaste rahvuslikul uhkusel omaenese puuliikide üle.

Metsapiiril võtavad tulijat vastu salguti ja ribadena kasvavad jändrikud seedermännid. Raiutud metsades kohtab rohkesti kaske, lõunapoolsetes orgudes papleid. Kuivemates piirkonda- des on ainuvalitsev siberi lehis, mis sageli moodustab nõndanimetatud parkmetsi. Need on kolmekümne meetri kõrgustest ja kuni meetri jämedustest lehistest koosnevad hõredad puistud, milles Altaile omane enelapõõsastik on karjatamise tõttu alla surutud. Jõudehetkel saab matkaja näsida seedermänni õlirikkaid seemneid; klibustel jõekallastel võib ka talvel sattuda astelpaju marjadest kolletavaile põõsastikele.

Juuresolevad pildid on tehtud Altai kõrgeima tipu Beluhha läheduses. Kuivas talvises õhus küünib vaade kaugele. Lumised mäed ulatuvad hangunud lainetena silmapiiri taha – Hiinasse, Mongooliasse. Lume all aimuvad samasugused Gebleri liustiku jäämurru lained. Paistab kolme riigi neljakilomeetrine piirikivi – Tabõn–Bogdo–Ola. Nõlvu lõikavad voolunõvade sinavad ja seedermändide mustrohelised triibud. Kaugel oru sügavuses on mets. Seal võib tunda end koduselt, nautida puudekohinat ning lõkkesuitsu lõhna.

Loodusega sülitsiolek tõstab toonust: kui pärast mitmepäevast tuisku või eelmise päeva masendavat pingutust satub tulema ilus päev, kaob nagu pühitult rusutud meel, ununeb vaev ning elu saab väärtust juurde. Äpardumised meenuvad hiljem vaid kui mälestusväärsed seiklused. Helged minutid mägedes jäävad mällu aga kauaks.


Foto: Arvo Tuvike