Jääloss kose all

Tõnis Saadre

"Unn nägi enese ees all väikeste tornide, laevõlvide, härmatanud kuplite, laugete kaarte ja keeruliste labürintidega võlulossi. Kõik oli jääst, ja vesi purskas sealt vahelt läbi ning ehitas pidevalt edasi. Jää oli kose harujoad kõrvale juhtinud, need voolasid uutes sängides ja meisterdasid üha uusi teoseid. Päikest ei olnud, ent kõik helkis täiesti iseenesest jääsinisena ning rohelisena ja surmkülmana. See oli muinasjutuloss." See on katkend Norra kirjaniku Tarjei Vesaasi lühiromaanist "Jääloss", mis paarikümne aasta eest ka siinmail ilmavalgust nägi.

Meie talved pole nõnda külmad ja pikad, meie jõed nii veerohked ja meie kosed nõnda kõrged kui Norramaal. Ometi vormib ka Eestimaa talv nii mõnegi ehitise, mida isegi jäälossiks võib kutsuda.

Uhkeima neist leiame Jägala joal. Eenduvalt paerinnatiselt langevast veest ehitavad talvekülmad joa ette hiidpurikatest kardina. Ka lossi tagaseina kaunistab pidev purikate rivi, mis tekkinud nii ülalt niriseva kui ka kaljupragudest immitseva vee arvel. Lossi jäine põrand talvel aina kerkib, ulatudes kevadeks jõepinnast kohati mitme meetri jagu kõrgemale.

Talve jooksul väheneb joast alla tulvava vee hulk pidevalt. Lõpuks suletakse veevool joa keskelt laskuvasse vertikaalsesse jäälõõri, kust see keereldes ja mürisedes alla jõevoogudesse langeb.

Kui päike jälle kevadiselt kõrgemaid käike hakkab tegema, sulatab ta mustriliseks ka jääseinad ja -kardinad, sulaveetilkadest aga lisanduvad lugematud niitjad purikad, mis kogu lossi jääpitsiga ehivad. Enam ei suuda ka hiidpurikad vastu panna omaenda raskusele ja kevadpäikese soojusele ning langevad suure ragina ja mürina saatel kose jalamil vahutavatesse voogudesse. Suuremad pangad jäävad veel ootama oma tundi. See tund saabub koos suurveega, mis kiiresti ja hoolimatult pühib oma teelt talvekülmade poolt nii kaua ja põhjalikult ehitatud lossi.