KÄITUMISE ÖKOLOOGIA 3 - Kutse tantsule

Raivo Mänd

Armastus on võrratu tunne

Need pilgud täis mõõtmatut õrnust, need arglikud puudutused, mis kõnelevad vahel rohkemgi kui sõnad! Need tunnid aiaväraval, see kimbuke sinililli! Need laulud, mis täis kirge! Need pöörasest tantsust õhetavad palged!

Loomad ei jää inimestele sel alal eriti alla. Selles võib veenduda igaüks, kel on olnud õnne näha sookurgede tantsu uduloori varjus või tuttpüttide armumängu järveveel. Ööbikute ennastunustav laksutamine toomingaõitest lõhnaval luhal paneb südamed kiiremini põksuma ka jõepervel jalutaval poisil ja tüdrukul.

Armumänge tuntakse lihtsamaid ja keerulisemaid. Vale oleks arvata, et keegi päris ilma selleta läbi saab. Kui isasloom tahab oma väljavalitule meeldida, püüab ta oma väärtust igati tõestada, veendes partnerit oma suuruses, tugevuses, ilus, erilistes oskustes või muudes omadustes, millest emasloom parasjagu lugu peab. Selleks aetakse end kohevile, sooritatakse meisterlikke mängurituaale, demonstreeritakse kirevaid sulgi ja nii edasi. Väga tähtsal kohal on rituaalsete pulmakingituste tegemine. Enamasti kingitakse midagi söödavat (putukas, kalake, kommikarp), kuid paljudel liikidel on see komme evolutsiooni jooksul moondunud sümboolsete kingituste (kõrretükike, särav kivike, lillekimbuke või kihlasõrmus) üleandmiseks. Sellega tahetakse justkui mõista anda, et partneri heaks ollakse valmis millestki olulisest loobuma... Armumängudeks võib tihti pidada ka isasloomade omavahelisi turniire sigimisajal. Küllap on enamik lugejaid kuulnud näiteks tedremängust. Mänguplatsil võistlevad tedrekuked tagasihoidlike tedrekanade hindavate pilkude all nii osavuses kui ka jõus.

Kui vastassoost partnerid omavahel klapivad, järgneb varsti see, mis järgnema peab. Emase munarakk võtab vastu isase seemneraku, ja kui kõik hästi läheb, areneb sellest uus imeline olend, kes on määratud oma liigi järjepidevust edasi kandma.

Armastus: kas koostöö või konflikt?

Käitumisteadlased olid väga pikka aega arvanud, et loomade paarumiskäitumine ja pulmarituaalid on isas- ja emassugupoole harmooniline koostöö saamaks ühiseid järglasi. Keerukaid paarumismänge seletati vajadusega sünkroniseerida partnerite sugulist aktiivsust, luua partnerlusside, hõlbustada liigi äratundmist jne. Tõsi, mõned seigad sellesse skeemi hästi ei sobinud. Mida arvata näiteks emasämblikust, kes oma kavaleri kohe pärast paaritumist või koguni suguakti ajal nahka pistab? Nii kaugele asi enamikul loomaliikidel (õnneks ka inimesel) küll ei lähe, kuid siiski on mis tahes armusuhted juba algusest peale täis karisid. Loomad ei ole sugugi alati valmis paarituma esimese ettejuhtuva vastassoo esindajaga. Kui teine asjaosaline ikka ei meeldi, ei tule üldse mingit armumängu. Samas võib ka tormiliselt alanud armastus otsa saada niisama ootamatult nagu see algaski. Teadlased, kes uurisid turteltuvide paarumiskäitumist, panid tähele, et need emaslinnud, kes läbisid ettenähtud rituaalid liiga kiiresti või jätsid neist osa koguni vahele ja avaldasid kähku valmisolekut suguühteks, said tegelikult harva "õnnelikeks". Vastupidi, tihti katkestas isane sellisel juhul kurameerimise ja kihutas oma väljavalitu hoopis minema.

Nägelemisi ja konflikte jätkub veel pärast suguühetki. Enamiku loomaliikide isased kaotavad kohe pärast paaritumist igasuguse huvi ühiste järglaste käekäigu vastu ja lasevad lihtsalt jalga. Teistel, nagu näiteks enamikul lindudel, kellel isane ja emane üheskoos pesakonda toidavad, tuleb lahutusi, truudusemurdmist ja armukadedustki ette samuti nagu inimestelgi.

Nii ongi bioloogid hakanud loomade paarumiskäitumises nägema mitte üksnes koostööd, vaid eelkõige kahe sugupoole huvide konflikti. Sigimispaar on nagu vältimatu liit, kus kumbki liitlane püüab eelkõige tagada iseenda edu levitamaks oma geene järgmisesse põlvkonda. Ent edu saab suurendada ka teise arvel, seetõttu on loomade seksisuhted nii mõnigi kord pigem ühe poole ekspluateerimine kui vastastikku kasulik koostöö.

Mis Mannil on ja Mikul ei ole

Enne kui edasi minna, tehkem endale selgeks üks oluline asi: sugupooltevahelised konfliktid ei seisne pelgalt kahe isendi vahelistes arusaamatustes, mida aeg-ajalt ikka ette tuleb. Ei, see on eriline konflikt, mille juured ulatuvad kaugesse bioloogilisse minevikku. Alguse sai ta juba siis, kui tekkis fenomen, mida nimetatakse sooks.

Mis on sugu? Loomadel saab isast ja emast tihti eristada suguorganite, värvuse, sulestiku, suuruse või muude väliste tunnuste järgi. Taimedelgi on isas- ja emasõied sageli erinevad. Kuid mitte see pole peamine. On üks üldine tunnusjoon, mis vaatamata eluslooduse vormirikkusele alati eristab isast emasest. See on nende sugurakkude erinev suurus.

Emassugurakud ehk munarakud on suured, väheliikuvad ja toitainerikkad. Isassugurakud ehk seemnerakud on tillukesed, väga liikuvad ega sisalda peaaegu midagi muud peale päriliku info kandjate – geenide. Kui kaks sugurakku ühinevad, areneb loode algul ainult emase toitainevarude arvel.

Miks on sugurakud nii erinevad? Enim levinud arvamuse kohaselt kujunesid erinevused välja ligikaudu sarnaste, kuid eri suurusega sugurakkude olelusvõitluse käigus: kaks konkurentide rühma valisid täiesti erineva ellujäämistaktika. Munarakud täiustasid iseenda toitainevarusid, seemnerakud aga tegid panuse liikuvusele ja võimele esimesena vallutada suur ja toitainerikas munarakk.

"Ma olen alati öelnud: mehed on parasiidid!"

Nii võib hüüatada mõni vastassugupooles pettunud õrnemast soost lugeja. Mõnes mõttes jääb üle sellega vaid nõustuda, kuid see käiks siis peaaegu kõigi elusolendite kohta. Tõepoolest, et ühisele lootele vajalikud toiduvarud tagab üksnes emaste munarakk, siis võib isast sugupoolt tõesti käsitada kui parasiiti, kes elab emase arvel.

Nii nagu tõelistele parasiitidele iseloomulik, valmib ka seemnerakke tohutul hulgal. Nad on ju imeväikesed, toitainete ja energia poolest vaesed ning seetõttu küpsevad nad suhteliselt kiiresti. Võiks öelda, et seemnerakkude valmimine ei lähe isasorganismile peaaegu midagi maksma. Ent selleks, et munarakk küpseks, koguks toitainevarusid ja talletaks energiat, kulub palju kordi rohkem aega, mistõttu emane suudab munarakke elu jooksul toota ainult piiratud hulgal. Niisiis on isassugupoole potentsiaalne viljakus peaaegu lõpmatu, sõltudes saadaval olevatest emastest. Näiteks mehe üheainsa seemnepurskega paiskub naisesse ligikaudu 300 miljonit seemnerakku. Selle kogusega võiks viljastada kogu Euroopa ja Ameerika naised. Õrnema soo esindajad aga peavad veel last kandma, sünnitama, imetama ja täitma muid kohustusi, mida mees täita ei saakski. Seda drastilist erinevust mehe ja naise vahel illustreerivad arvud Guinnessi rekordiraamatust. Kui maailma viljakaimal mehel, Maroko kuningal Moulay Ismail Verejanulisel oli kokku 888 seaduslikku järeltulijat, siis viljakaim naine sünnitas elu jooksul 27 sünnitusel kokku "ainult" 69 last. Viimane arv vapustab meid märksa rohkem kui esimene...

Kärsitud kavalerid ja malbed pruudid

Sarja eelmistes lugudes oli juba juttu sellest, et kõigi olendite edukust mõõdab karm ja õiglane looduslik valik ühe lihtsa mõõdupuuga: suguküpsete järglaste ehk järgmisesse põlvkonda toimetatud geenikoopiate arvuga. Sellest lähtudes vastab emasloomade huvidele oluliselt teistsugune seksuaalkäitumine kui isastel. Suurendamaks oma järglaste arvu, tasub isastel paaruda võimalikult paljude emastega, kuid emased peavad olema oma partneri suhtes ettevaatlikud ja valivad, et olla kindel iga sigimisakti edukuses ja järglaste kvaliteedis. Isastel on ju ühe suguakti hind väike, sest seemnerakud ei maksa neile midagi. Kui isasel konnal üks paarumine aia taha läheb, otsib ta peagi uue pruudi ja kordab üritust. Emasel krooksujal seevastu võib ettevaatamatu suguühe juhusliku partneriga maksma minna terve aasta järglaskonna.

Kogu loomariigis iseloomustab isaste seksuaalkäitumist kergestisüttivus, kärsitus ja taltsutamatus, millele on kontrastiks emaste vaoshoitus, tõrksus ja malbus. Kumbki sugupool lihtsalt valib vaistlikult sellised käitumisnormid, mis talle rohkem kasu toovad. Teisiti käitujaid karistab looduslik valik, suunates nad olematuse tupikteele.

See päritud taltsutamatu sugutung, egoistlikes geenides peituv kihk vallutada võimalikult rohkem vastassoo esindajaid, viib mehed mõnikord lõbumajadesse või tõukab riskantsetesse armuseiklustesse. Need neiud jälle, kes maast-madalast oma printsist unistavad ja koduvillaste noormeeste lähenemiskatsed üksteise järel tagasi tõrjuvad, võivad jäädagi seda esimest ootama.

Eelmäng pole üksnes lõbu

Kuramaañi saab seega vaadelda kui abivahendit, mis aitab vältida kummagi osalise altminekut. Emasloomale, kellele on tähtis iga suguakt, pakuvad oma võrgutajas huvi mitmed asjad.

Esiteks, emastel paistab olevat nõrkus tuliste ja seksikate "seelikuküttide" vastu, isegi kui viimased oma isakohused unarusse jätavad. Mõnede teadlaste arvates on selline eelistus emastele otseselt kasulik: seksikus kandub isadelt pärilikul teel sageli üle poegadele. Mis peaks aga emasloomal olema poegade vastu, kes suudavad omakorda paaruda paljude emastega ja oma geene sel viisil laialt levitada!

Teiseks huvitab emaseid oma kavaleri jõukus, sest sellest sõltub tihti järglaste käekäik. Inimesed mõõdavad jõukust sageli rahakoti paksusega. Loomadel väljendub see enamasti "kinnisvaras" ehk teiste sõnadega: isaste käsutuses olevas toitumis-, paarumis- või pesitsusterritooriumis.

Paarumisrituaalid võivad selle aspekti edukalt paljastada, juhul kui on kombeks teha emasele söödavaid kingitusi. Ka see, kui kaua aega isane pühendab kurameerimisele, võib emasele üht-teist jutustada: osav hästi toitunud isane, kellel on suur toitumisterritoorium, saab oma väljavalitule pühendada märksa rohkem aega kui kõhn ja nälgiv konkurent.

Kui järglasi kasvatades on olulisel kohal isalik hoolitsus, püüab emane pulmaeelsete rituaalide ajal saada selgust, millised on tulevase abikaasa vanemlikud võimed. Näiteks linnu-uurijad on tõestanud, et kalade hulk, mida isane randtiir toob paarilisele mängulendude jooksul, vastab tema võimekusele toita hiljem ühiseid tiirupoegi. Teadlased on täheldanud, et kingituste üleandmine suust suhu või nokast nokka meenutab poegade toitmist, kusjuures emane teeskleb abitut järglast. Hoidun liialt hoogu sattumast ega hakka spekuleerima inimeste suudluste teemal...

Vale oleks aga arvata, et pulmarituaalidest saavad kasu ainult emased ning et isastele on need üksnes pealesunnitud kohustus. Nendel loomaliikidel, kellel munarakk viljastatakse emase suguorganites, on perekonnapeal tihti raske kindlaks teha oma isadust. Milleks raisata aega kurameerimisele ja järglaste hooldamisele, kui kallike on kellegi teisega juba käima peal ja lapsed varjavad endas hoopis võõra isase geene! Eelpool oli juttu sellest, et turteltuvide isaslinnud neile liiga varmalt anduvaid emastuvisid tihtipeale hoopis ründavad ja minema ajavad. Uuringute põhjal kippusid pulmamängu ajal kiirustama tavaliselt just need emased, kes olid varem mõne teise isasega paarunud. Niisiis on emase "süütuse" kontroll eelmängus tähtsal kohal.

Armumängu poosid, häälitsused ja muu sellega kaasaskäiv võib isasloomi aidata ka nende omavahelises võitluses emaste pärast. Sellele viitab tõsiasi, et sageli mõjub üks ja sama rituaalne käitumine isastele pele- tavalt, vastassugupoolele aga peibutavalt. Kui konnatiiki paigutatud kõlaritest lasti "armunud" isaskonnade krookse, siis kõige valjuhäälsema kõlari juurest põgenesid isased kabuhirmus, kuid emased tunglesid rüsinal sinnapoole...

Paljude väliselt väga sarnaste loomaliikide pulmarituaalid erinevad üksteisest selgesti. Arvatavasti vähendab see riski paaruda kogemata võõra liigiga. Sellisest garantiist on huvitatud mõlemad partnerid ning ei saa rääkida sugupooltevahelisest konfliktist.

Vägistajad, rongaisad, lapsetapjad ja lõbulinnukesed

Sugupooltevaheline iidne huvide konflikt kulmineerub nüüdisaegses loomariigis mõnikord äärmuslikul kujul.

Et isastele on kasulik vallutada võimalikult rohkem partnereid, emastele aga pigem piirduda väheste, kuid see-eest kvaliteetsetega, pole imestada, et mõned hädavaresed püüavad emaseid vägistada. Vägistamiskatsed on üsna tavalised lindude pesitsuskolooniates, aga ka putukail. Koonlaste putukaperekonna isane peab paarumisloa väljateenimiseks tooma oma ihaldatule pulmakingiks surnud putuka või süljekuulikese. Mõnikord aga krabab isane emasest lihtsalt kinni ja ühtib jõuga, raiskamata aega mingile kingitusele.

Mis puutub ühiste järglaste eest hoolitsemisse, siis kummalegi partnerile oleks kasulikum, kui selle kohustuse võtaks enda õlule paariline, ja ta ise võiks näiteks luua uue pesakonna mõne teise partneriga. Paraku on juba iidsetest aegadest peale olnud rongaisasid märksa rohkem kui rongaemasid. Enamasti viljastatakse munarakud emasorganismi sees: nii on igapidi ohutum. See aga annab isasele võimaluse lihtsalt jalga lasta. Muide, väike märkus õigluse nimel: metafooril "rongaisa" ei ole midagi pistmist tõeliste kaarnatega!

Muinasjuttudest on hästi tuntud kurjad võõrasisad või võõrasemad. Neid leidub ka loomade hulgas. Vahel kutsub soovimatus ohverdada oma isiklikke huve võõraste geenide kasuks esile äärmusliku käitumise – infantitsiidi ehk lapsetapu. Näiteks lõvipere uued juhid tapavad mõnigi kord emalõvide eelmised pojad. Selle bioloogiline mõte on ilmselt selles, et siis saavad emased uute isastega kiiremini käima peale. Ka armunud põdrapullid kihutavad põdralehmade eelmise hooaja vasikad ema juurest eemale.

Kuigi emastele on üldiselt kasulik olla partnerite suhtes noriv, ei ole siiski mitte alati parim piirduda üksnes ühe kindla paarilisega. Paaritumine mitme isasega kindlustab järglaste suurema mitmekesisuse ning tõenäoliselt löövad vähemalt mõned neist selles ohtlikus maailmas läbi. Kuid siin peitub jällegi risk. Liiga "lahked" daamid inimeste hulgas kahjustavad nii enda kui ka oma laste reputatsiooni, nende seaduslikud abikaasad võivad aga käituda võõrasisana. Veelgi kurvem saatus võib olla liigseksika roojakärbse emasel. Roojakärbsed tavatsevad paarituda karjamaal auravate lehmakookide peal. Sinna munetakse ka viljastatud munad. Puhuti tallavad aga mõne pilkupüüdva emase pärast kaklevad isaskärbsed temakese armutuhinas sõnniku sisse ja sinna ta jääbki...