Eesti aeg ajamuutustes

Andres Tarand

Juttu tuleb eeskätt kellaajast, aga mitte ainult. Põhjus on hulgas inimestes, kellele kella muutmine kaks korda aastas on vastukarva. Ei ole teada, kui palju neid inimesi Eestis elab, aga nii palju küll, et asi on väärt taas üles võtta.

Kellaaja muutmine oli päevakorral kümmekond aastat tagasi. Siis hoopis teisel taustal. Ma ei hakka pikalt seletama, mis vahe on kohalikul päikeseajal, keskmisel kohalikul ajal, vööndiajal ning käsukorras ette või taha lükatud vööndiajal. Oluline on see, et looduses määrab aja Maa tiirlemine ümber Päikese ja Maa pöörlemine ümber oma telje. See annab igale punktile siin maakeral aastaajad ning oma täpse keskpäeva ja kesköö, mis on samaaegne ainult piki meridiaani. Laiuskraadi järgi muutub päeva ja öö pikkus nende võrdsusest ekvaatoril kuni loojumatu päikeseni polaaraladel (polaarpäev), või siis nii, et päike ennast koidu ja eha vahel üle horisondi ei vinnagi (polaaröö).

Inimene bioloogilise liigina on sündinud savannis ja aegamööda (umbes kahe miljoni aasta jooksul) asustanud lõpuks ka polaaralad. Meie organismis kajastub sügavalt päeva ja öö rütmiline vaheldumine ning seetõttu on meile omane täiesti erisugune aktiivsus päeval ja ööl. See rütm on iseloomulik üldse paljudele liikidele, aga mitmel (näiteks tiigril või tarakanil) on rõhuasetus vastupidine kui inimesel. Inimene on kohanenud tegutsema päevavalgel: nagu teada, on meil info vastuvõtmisel kuningas silm, aga mitte kõrv, nagu jahti pidaval tiigril. Põhjarahvad, samuti valguse lapsed, maksavad oma polaaröö või siis lihtsalt hämara aja eest (nagu meil novembris) ilmselt teatud hingelist hinda, mis on põhjustanud mõningaid ühisjooni nende rahvuslikus iseloomus. Usun, et seda tasakaalustavad põhjamaa valged ja ergastavad ööd kevadsuvel. Nii või teisiti on ka Eesti elu määranud pikk kohanemine pimedaga talvel ning valgusega suvel.

Nüüd on harjumuspärased rütmid suures osas segi löödud. Seda viimase saja aasta jooksul, mil inimeste reisimiskiirus on tunduvalt muutunud ning riigid hakanud inimese eest otsustama ka Päikesesse puutuvaid asju. Esimene muutus puudutab peaasjalikult suurt hulka reisijaid, kes ei tunne ennast päris iseendana ookeani teisele kaldale pärale jõudes või mõnevõrra lühemagi matka järel. Erijuhtum on tippsportlased, kelle vormisoleku vajadus on üldisemalt mõistetav kui vaimu- või võimutöötajate puhul, sest sportlaste saavutusi saab sentimeetritega mõõta. Siit lähtuvadki moodsad ajavahe ning unerütmide uurimused, mida kümme aastat tagasi endalegi selgeks püüdsin teha. (Autor vihjab poleemikale, mille ta algatas Teaduste Akadeemia kaudu ajakirjanduses. Arutelu kiirendas asjade käiku, nii et Eestis võeti juba 1989. a. Moskva aja asemel taas kasutusele Eesti vööndiaeg. Toim. märkus.) Ei kipu neid praegu kordama.

Sel ajal (Vene või siis nõukogude ajal) oli loodusteaduslik põhjendus ainuvõimalik protestimaks nn. Moskva aja vastu. Miks oli selle vastu vaja protestida? Täpselt samal põhjusel, mil Moskva 1940. a. Baltimaades oma dekreediaja kehtestas. Asi oli ideoloogiast tulenevates järeldustes: kas meil Eestis ülepea on midagi oma või ei. Kes ei usu, mõelgu veidi tähendustele sõnadereas Rootsi aeg – Vene aeg – Eesti aeg (Moskva aeg). Kui olen nüüd mõne meelehärmiks öelnud, et suveaja küsimus pole enam nii aktuaalne kui tollal, siis olen nimelt silmas pidanud omaaegset ideoloogilist tähendust. Seda põhjust enam ei ole.

Ent ajarütmide segilöömine on ikka inimesele kahjulik. Usun täiesti, et on hulk inimesi, kelle elurütmid muudel põhjustel on hoopis segasemad ning tunnine nihutus sel taustal ei tundu oluline. Oleks kena valikküsitluse kaudu see kindlaks teha. Praegune suveaja kehtestamine on pärit Kesk-Euroopast ning seotud lennuplaanide ümberrehkendamisega, juhul kui mõni maa – vastuvoolu muu Euroopaga – suveaega ei taha. Sellist soovi võib nimetada ka ametimeeste mugavuseks. Lätis mindi möödunud sügisel vastuvoolu. Proteste kellaga mängimise vastu on mujalgi, sh. päris tugevalt Prantsusmaal. Parem on lennuplaanid ümber arvutada kui kiusata tuhandeid inimesi olgu või ainult nädala-paari jooksul. Eesti on oma otsustustes vaba ja kui kellakeeramise vastased ühinevad, võib neil olla edu.