Lagledega pahuksis

Aivar Leito

Igal kevadel ja sügisel on Saaremaa rannad täis valgepõsk-laglesid. Tuhandepealised parved askeldavad avaratel rannaniitudel, -karjamaadel ja põldudel. Ja mitte ainult Saaremaal, vaid mujalgi läänesaartel ja -rannikul. Kevadel saabuvad nad aprillis, kui tärkab rohi, ja lahkuvad mais, toominga õitsemise aegu. Siin nuumatakse end rasva, et edukalt pesitseda kaugel tundras Barentsi mere ääres. Taas tulevad nad sügisel, peatuvad paar nädalat ja jätkavad oma teekonda Hollandi talikorterisse. Lagled rannas tähendavad, et tuleb minna merele ja teha põllutöid, sügisel aga on sel ajal oodata hallasid ja tormi. Randlane teab laglet peaaegu sama hästi kui hüljest meres või kajakaid paadi järel. Ent ometi on lagledega viimasel ajal midagi lahti. See ajab mehed turri ja paneb linde kiruma. Või on muutunud midagi meis endis?

Eestis on lagledega rohkem probleeme olnud 1980. aastate keskpaigast alates. Esialgu kompenseeris kindlustus ühismajanditele laglekahjustuse. Seda peeti loodusõnnetuseks, nagu metssea- või põuakahjustusigi. Kuid juba siis hakati nõudma täpsemaid andmeid tegelike kahjustuste kohta. Selgus, et majanduslikku kahju on raske kindlaks teha. Polnud ka metoodikat hindamaks laglekahjustusi. Lisaks kõigele leidus põlde, kus oli nii lagle-, metssea- kui ka põuakahjustusi.

Probleem süvenes pärast Eesti taasiseseisvumist, kui endistele omanikele hakati maid tagastama. Oma põld on ikka oma põld ja seda tuleb kaitsta kõigi ja kõige eest. Ja ega uued ühistudki ole endised kolhoosid, kus mõisaköis võis lohiseda. Varasem saagi kindlustussüsteem aga lagunes ja uut kompensatsioonimehhanismi veel polnud. Alles 1994. aasta kevadsuvel võeti vastu kaitstavate loodusobjektide seadus ning looduses vabalt elavate kaitstavate loomaliikide poolt tekitatud kahju hüvitamise kord ja metoodiline juhend laglekahjustuste määramiseks. Sama aasta detsembris kinnitati loodusobjekti kaitse alla võtmise kord ning II kategooria kaitsealuste taime-, seene- ja loomaliikide ning kivististe nimekiri, kuhu arvati ka valgepõsk-lagle. Seadusandlik alus oli olemas, kuid probleemi ennast see ei lahendanud. Miks siis?

Laglede tekitatud majanduslik kahju hüvitatakse Eesti Keskkonnafondi sihtotstarbelisest reservist, mille kogumaht oli 1994. a. 300 000, 1995. a. 350 000 ja 1996. a. 300 000 krooni. 1994. a. maksti kahjuhüvitisi 300 000 ja 1995. a. 314 000 krooni. Tegelikult esitati aga taotlusi mõlemal aastal ligi 600 000 krooni eest ning taotlemata jäi veel mitmesaja tuhande krooni eest. Seega on fondi maht vaid ligikaudu kolmandik vajaminevast rahast. Ent sellesama raha eest tuleb hüvitada ka teiste kaitsealuste loomade tekitatud kahju! Õnneks ei ole näiteks hülge- ja sookurekahjustuste hüvitustaotlusi seni eriti palju olnud ja põhiline osa rahast ongi läinud laglekahjustuste kinnimaksmiseks. Kuid nii või teisiti ei ole me nii rikkad, et kõiki kahjustusi hüvitada. Ilmselt ei olegi see õigustatud: isegi kui kogu kahju hüvitada, ei lahenda see ikkagi probleemi ennast.

Igal talunikul või ühistul on oma äriplaan, mida ja kui palju kasvatada ning kus ja kuidas oma toodangut turustada. Kahjuhüvitisi aga makstakse Eesti keskmise turuhinna järgi ja enamasti mitte täies mahus, vaid ainult siis, kui kahjustused on suured või keskmised (saagikadu üle 20%). Majandusliku külje kõrval on oluline ka psühholoogiline moment. Igaühel on raske näha, kuidas lagled tema põllu paljaks söövad. Põllumehel on küll voli linnud ära ajada, kuid seegi pole nii lihtne. Passiivsed hirmutid ei ole tõhusad, sest lagled harjuvad nendega üsna kiiresti. Jääb üle vaid pidevalt väljas olla ja põldu valvata. Aeg on aga raha ja niisama ei hakka keegi päevad läbi mööda põlde jooksma. Nii sigibki vimm lindude vastu ning laiemalt looduskaitse ja -kaitsjate vastu. Sageli ei mõelda, et ka lagledel on eluõigus ja koht päikese all. Käsi võib tõusta hoopis püssi järele. Nii mõnigi lagle on juba oma elu kaotanud.

Miks lagleprobleem üldse tekkis? Lagled on Eestis alati peatunud ja randadel lammastega konkureerinud. Vahe on selles, et varem oli neid linde märksa vähem ja nad ei tunginud hulgi rannikuäärsetele põldudele, vaid toi- tusid põhiliselt rannaniitudel ja -kar- jamaadel. Laglede arvukus hakkas hoogsalt suurenema 1970. aastatel, pärast seda, kui laglejaht keelati ja liik võeti kaitse alla kõigis maades, kus ta pesitseb, läbi rändab või talvitub. Eestis võeti valgepõsk-lagle kaitse alla juba 1968. aastal. Uuringute järgi on suremus vähenenud just jahikeelu tõttu. Laglede arvukus hakkas tõusma ning levila laienema. Kaasa aitasid ka soojad talved ja soodsad toitumisolud rändepeatuspaikades. Kui 1960. aastatel loendati meil kuni 14 000 peatuvat laglet, siis 1970-ndail oli neid juba 25 000, 1980-ndail kuni 57 000 ja 1993. aastal koguni 102 000. On selge, et nii suur hulk laglesid ei mahtunud enam endistesse peatuspaikadesse rannaniitudel, pealegi olid rannaniidud juba oluliselt muutunud. Uued soodsad toitumispaigad leiti rannikualadele rajatud põllumassiividel. Selgus, et lagledele meeldib noor oras, viljaterad ja kultuurheintaimed sama hästi kui rohi rannaniitudel. Viimastel aastatel on küll põllumassiivid asendunud väiksemate põllulappidega, kuid lindude arv ei ole oluliselt vähenenud. Nüüd langevad allesjäänud väiksemad põllud veelgi tugevama laglede surve alla kui varasemad suured põllud.

Niisiis põhjustas lagleprobleemi ühelt poolt lindude arvukuse järsk tõus ja teiselt poolt rannaäärsete kõlvikute struktuuri muutused. Probleemi teravdas omakorda eraomandi taastamine ja võidukäik. Mis saab edasi? Lahendused peaksid tulenema probleemi tekkepõhjustest. Kõiki algpõhjusi ei saa aga likvideerida või muuta ja nii võib tegelikkuses vaid laglekahjustusi vähendada. Laglede arvukust saab vähendada ja reguleerida jahiga. Lindude praegust arvukust tuleks vähendada kaks korda, mis tähendaks tõelisi tapatalguid. Loomulikult ei saa midagi sellist lubada. Valgepõsk-lagle on endiselt kaitsealune liik nii Eestis kui ka mujal. Siiski otsustati meil pisut järele anda ning 1996. aastal taandati liik kaitstavate liikide II kategooriast III kategooriasse ja lülitati jahiulukite loetelusse, et põllumehed saaksid oma saaki laglede eest senisest paremini kaitsta. Ent linde lubatakse lasta vaid väga piiratud arvul ja ainult sügisrände ajal kahjustuskolletes. Vastavat korda ja limiite töötatakse praegu välja ning need rakenduvad sellel sügisel.

Põhiline tegevussuund on sobitada lagled rannikualade põllumajanduse ja muu inimtegevusega. Mõte on anda lindudele rohkem eluruumi, et nad mõjutaksid võimalikult vähe rannarahvast või tooksid isegi kasu. Kasu võiksid lagled tuua näiteks öko- ja linnuturismi kaudu, sest hiiglaslikud lagleparved on vaatamist väärt. Lagleohtlikes piirkondades tuleks viljelda neid kultuure, mida lagled kas ei söö või ei suuda palju kahjustada. Heintaimedest on sellised näiteks ristikud, kerahein ja timut ning mitmed segakultuurid. Vaheltkasutuskultuurideks sobivad hästi kartul, söödajuurvili ja köögivili. Neile, kes endiselt tahavad riskida ja teravilja külvata, saab anda mõningaid nõuandeid. Näiteks tuleks talivilja külvata võimalikult vara: siis on oras septembri teisel poolel, kui saabub enamik laglesid, hästi arenenud ja võrsunud. Mida vanem on oras, seda vähem meelitab ta laglesid ligi ja seda paremini talub ta kahjustusi. Hilist otra saaks kevadel külvata mai lõpus, pärast laglede lahkumist. Edukalt võib kasvatada hiliskülviga haljassegatist. Loomakasvatuses tuleb siin arvestada, et lambad on kasulikumad kui veised. Lambad taluvad paremini konkurentsi lagledega ja kui mõõdukalt karjatada, hoiavad nad rannaniidud ja -karjamaad heas korras.

Riigi kohus on neid arengusuundi soosida ja toetada. Välja tuleks kujundada kompensatsioonialad, kus on esmatähtis sobitada lagled maakasutusega. Alustada tuleb kaitsealadest: seal on vajalikku reñiimi kõige lihtsam rakendada. Kompensatsioonialade võrgustik peaks olema piisavalt tihe, et linde intensiivpõllumajandusega paikadest eemale meelitada ning puudujäävat toitu kompenseerida. Vähemalt esialgu tuleks kahjud rahaliselt hüvitada sel määral, mis on praegu jõukohane.

Lõpetuseks tahan rõhutada, et lagleprobleem ei ole mitte üksnes majanduslik probleem, vaid ka eetiline ja kõlbeline küsimus. Mõndagi oleneb sellest, kui palju me oleme valmis arvestama teistega, sealhulgas lagledega. Sageli oleme nõus seda tegema küll sõnades, mitte aga tegudes. Olgem siis tolerantsemad ja laglesõbralikumad!