Märtsivalgus

Fred Jüssi

Nüüd tulid, puudutasid punapajusid...

(A. Suuman)

Ja mitte ainult pajusid ning kasevõsa orulammil, vaid ka jääd jõel ja sulaveelompidel.

Mäletan kevadehommikuid kooliteel, kui kahutanud lumelödi saapataldade all ragises ja varesed läbisegi hakkidega suurte parvedena üle Tondi ja Lilleküla tõttasid: nad tulid linnatagustest ööbimispaikadest ja lendasid oma päevaseid vareseasju ajama. Mäletan ka päikesepaistel vadistavate kuldnokkade sädelevaid sulekuubesid. Aga märtsivalguse kaasikutes ja pajustikes avastasin varakevadistel rännakutel kaugetele Alutaguse rabadele alles meheeas. See imeliselt soe puudutus võis mõnikord õhtutundidel omandada erilise helluse kõige puhtamaid varjundeid.

Ma olin murdeeas ja sina lapseohtu...

Püüdke seda pildistada. Mina püüdsin. Tõin Varessaare väljadelt koju tosinate kaupa ülesvõtteid, aga neil kõigil on üks ja ühine viga: ma ei usu neid. Seda valet, milles tollal elasime, kandsime me endaga kaasas isegi oma Smenades ja Zorkides.

Ühel ülemöödunud aasta märtsiõhtul kõndisin paljukäidud rada üle Aegviidu Mustjõe kunagise luhaheinamaa. Lasksin pilgu uitama tuttavale maastikule ja sinna ta jäi – võssa kinni. Nii ma isegi. Päike oli loojumas. Jõe taga metsas laulis põhjatihane, kuuselatvade kohal vilksatas korraks kaarna siluett. Selle hetke värvid tõin endaga kaasa. Ei tea nüüd, kas Fuji RDP film neid just päris niisugustena mäletab kui mina, aga ühes oleme me küll üksmeelel: nõnda puudutab kasevõsa ja pajupõõsaid märts ja ainult märts.