Sel kuul looduses - Märts

Arne Ader

Kui Eestimaa talv juhtub olema lumerohke, laiuvad märtsikuu maastikel avarad ja säravvalged lumeväljad. On aegu, mil ka üle suurte lumepindade kulgevad loomarajad kinni tuiskavad ja siis sarnanevad sellised paigad üha enam valgete kinoekraanidega.

Looduse pildiekraanid elustuvad noil päevil ja öil, kui taevalaotusse ilmub päike või kuu. Välu valgusallikapoolne serv täitub siis lagedat piiravate puude varjudega, mille lõpliku kuju viimistlevad lumevälja lohud ja muhud.

Pildil kujutatud varjuteatri ekraan on päris tavaline Otepää kõrgustiku mäekuppel, mille veerule on kuvatud all orus laiuv lepik. Kõrgel metsa kohal kihutava rongapaari siluetid tookord fotole ei jäänud: nende varjud libisesid üksteist taga ajades välkkiirelt üle mäekülje pisut varem; alles mõne aja möödudes andis lindude pulmatralli kära teada nende jõudmisest rambivalgusesse.

Päikesepaistelistel märtsihommikutel, kui öine külmus katab lumevaiba tugeva koorikuga, on õige aeg endagi vari looduse kinolinale viia. Laiade suuskadega saab siis sõita tohutu suurt ekraani mööda ringi, et uurida lähemalt sellel asuvaid tegelasi. Kui suusatada mööda lepavarje üles puude latvadele, siis saame oma silueti ühendada taamal lepaladvus askeldavate urvalindude varjudega.

??? Uuri sinagi lumist ekraani. Kas suudad mõnesid puuliike varjude järgi eristada?

Harilik lepp ehk hall või valge lepp – kuidas teda kuskil hüütakse – on meie esimesi kevadekuulutajaid. Lähenevast looduse tärkamisest annab ta märku võrsete tippudes mitmekaupa rippuvate pikkade isasurbadega. Esimeste soojade kevadilmadega vallandub neist kollast õietolmu isegi siis, kui maapinda katab veel lumevaip. Vanarahvas on kutsunud lepa isasurbi veel vilja- või leivaurbadeks, sest nende rohkuse järgi ennustati head rukkisaaki.

Kes kord lepikus kevadet otsimas on käinud, teab ühtlasi, et mõnede lepaokste külgharudelt võib leida munakujulisi moodustisi, mida rahvasuu on nimetanud näljaurbadeks. Päriselt pole need üldse urvad, vaid lepapuu viljad – käbikesed. Küll on nad arenenud eelmise kevade emasurbadest.

Jõudsimegi looga sinnamaani, et kevadises lepikus peaks leiduma veel kolmandatki sorti urbasid – emasurbi –, millest peaksid hakkama kasvama uued käbikesed. Paraku jäävad nood pisikesed punakaspruunid kerajate käbide kujulised õisikud pealiskaudsel vaatlemisel üldse tähele panemata. Kust neid otsida, seda oskavad kõige paremini juhatada käbikesed: asusid ju eelmisel aastal just nendes kohtades lepapuu emasurvad.

??? Millal märkasid sel aastal esimest lepatolmu?

Nuustaku külje all Otepää maastikukaitsealal, kohas, kus pisikestel mäekuplitel annavad tooni mitmesuguse kuju ja mõõtmetega elektripostid, elab rongapaar. Kaarnad on oma kodu rajanud kõrgepingemasti otsa.

Märtsis on ronkadel tohutult tegemist. Pulmalennuks kõrgel postimaastiku kohal jääb iga päevaga järjest vähem aega, üha sagedamini minnakse hoopis lähimasse sookaasikusse, et tulla tagasi järjekordse oksaraoga, mis läheb aastaid tagasi rajatud pesale täienduseks. Kuu keskpaigas, kui õues on sageli veel külmakraadid, istub rongaema juba munadel.

Inimese loodud tehismaastik näib olevat rongale meelepärane: kõrgete mastimändide asemel sobivad neile kõrgepingemastid küll, pilvede all pulmalennumanöövreid sooritades ei riiva silmi lindude all laiuv postipõld. Puuoksa asemel on meie kasvult suurimale laululinnule kohane kõrgepingemasti traavers, kust ta endast maailmale märku annab.

LOE: A. Leito, M. Masing, 1977. Rongad tehisvormidel. Eesti Loodus, 3.