Hea Lugeja!

Uno Siitan

1996. aasta viimases numbris kutsusime oma lugejaid kaasa mõtlema ja ütlema. 75 inimest koolipoisist pensionärini leidsid aega ja tahtmist vastata toimetuse küsitlusele. Siiras tänu teile kõigile!

Muidugi oleks vastajaid võinud olla rohkem. Kahjuks jõudis aastalõpu number lugejate (kohtu)lauale peaaegu kuu aega kavandatust hiljem. Aeg vastata jäi napiks. Ja mis seal salata, meie väheste üliedukate riigis on paljudel raske leida margiraha. Aastalõpu kaardisaatmise traditsioon nõudis ju ka oma osa. Nüüd aga lähemalt tulemustest ehk teiste sõnadega hinnangud ajakirja eelmisele aastakäigule.

Toimetus palus hinnata kahtteistkümmend sarja. Kõige rohkem pakkusid huvi:

  • I "Aasta puu" – 597 punkti,
  • II "Nii nad meid vaatavad" – 571 punkti.
  • III "Sel kuul looduses" – 570 punkti,

See on statistiline tulemus. Tegelikult on punktivahed väikesed ja võib tõdeda, et ükski kaheteistkümnest sarjast ei olnud ebaõnnestunud.

Üksikartiklitega on lugu veidi keerulisem. Toimetus pakkus välja oma valiku, lähtudes põhi mõttest, et hinnangu saaksid artiklid eri ainevaldkondadest. Samas andsime lugejatele võimaluse nimetada parimaid lugusid n.-ö. vabal valikul.

Toimetuse pakutud artiklitest osutusid parimateks järgmised:

Fred Jüssi "Luigetalvevaevad" – 573 punkti; Asko Lõhmuse "Millised kakud on kassikakud? Ja millised mitte?" – 563 punkti; Mall Hiiemäe "Kadakal on ristimärk otsas" – 546 punkti; Jaanus Eltsi "Vesipapp – puhta vee lind" – 539 punkti; Tiit Leito "See on kõigi kaitsealade mure" – 533 punkti; Ilmar Kala "Kui ma Tasmaanias rahvusparki valvasin" – 531 punkti.

Nn. vaba valiku hulgas mainiti kokku 104 lugu, seega leidsid midagi huvitavat kõik vastajad. Kõige sagedamini nimetati Urmas Kokassaare ja Mihkel Zilmeri artiklit "Pruun rasvkude ehk miniradiaator loomades". See teeb ühelt poolt au Eesti lugejatele, sest teema on raske. Siit tõusetub küsimus, kas üsnagi kõrge haridustasemega eestlased hindavadki nii väga "seebikaid" või surutakse meile hoopis vägivaldselt peale kõikvõimalikku "kerget" ja mõttevaest, mida massikultuuriks kutsutakse.

Teiselt poolt peaksid paljud Eesti teadlased õppima Urmas Kokassaarelt, Mihkel Zilmerilt või Urmas Tarteselt, kuidas esitada tõsiteaduslikku materjali nii, et ka tavalugejad nende töö ja teadmiste vastu huvi tunneksid. Kokassaare ja Zilmeri kirjutisele järgnes võrdse arvu punktidega kolmik: Alar Läänelaiu "Hiidpätside nõlvadel", Mati Martini "Ka Eesti putukate seas on rännumehi" ning Hendrik Relve "Ikka Thoreau'st mõeldes".

Küsimused parima kaane ja enim meeldinud fotode kohta eeldavad tegelikult ajakirja kujunduse hindamist. Siin on vastajad üllatavalt üksmeelsed, pidades ajakirja kujundust heaks ja trükitehnilist taset kõrgeks. Mitmes ankeedis on meid võrreldud isegi "National Geographic'uga". Jaa – kui eestikeelse ajakirja potentsiaalseid lugejaid oleks ühe miljoni asemel 100 miljonit, võiksime endid pidada edukateks ärimeesteks! Taevaredelilt alla hüpates tuleb tõdeda, et paljudel lugejatel on raske fotosid omavahel võrrelda. Nii nad vastavadki üldistatult: on palju häid ja emotsionaalselt mõjuvaid pilte. Enim on esile tõstetud 5/6. nr. ja 9. nr. kaanefotosid (autorid Aavo Põlenik ja Villu Anvelt). Ajakirja kesklaotuse kaunitest piltidest moodustus esikolmik (kuivõrd kunsti üldse saab järjestada):

  • Alar Läänelaid – hiidpätside nõlvadel,
  • Arne Ader – kühmnokk-luige pojad,
  • Ann Tenno – Pangodi maastik.

Internetiga on nagu on. Ilmselt pole "tiiger" oma hüpet veel lõpetanud ja paljudele pole arvutivõrk kättesaadav või omaseks saanud. Õnnestunud ettevõtmiseks tuleb pidada Keskkonnaministeeriumi Teatajat. Peale mõne erandi peavad kõik vastajad Teatajat vajalikuks ja teaberikkaks.

Lõpuks paluti anda ajakirjale koondhinne kümnepallilises süsteemis. Keskmine hinne on üsnagi hea – 8,46. Arenguruumi on. Ehk nagu kirjutab üks lugeja: "Olete ilus, soliidne, tark ja põnev. Ometi saab parem alati olla." Nõus, ehk saame kunagi hindeks näiteks 9,46.

Toimetusele on olulised ankeetides leiduvad arvukad mõtted ja ettepanekud, kuidas ajakirja mitmekesistada. Jätame need siin ja täna analüüsimata. Nii mõnedki neist on juba töös, kindlasti kasutatakse neid ka edaspidi või avaldatakse lugejakirjadena.

Lõpetaksin üllatava ja terase tähelepanekuga ühest kirjast: "Vähem tähtis pole ka peatoimetaja lehekülg, eriti 11/12. numbris, kus on suudetud vältida selle allkirjastamist. Ühegi teise ajakirja juht pole sellega hakkama saanud."

Olgu nii. Allkirjata.