Pildistamine on üks lõputu lähenemine

Tiit Leito

Olen see õnnelik-õnnetu inimene, kelles võrdselt püüavad kohta leida nii praktiline meel kui ka soov mõtetega mängida. Eks iseendki tule siis jagada nii, et üks laseks teisel elada. Ja kui mu töö on seadnud mind inimühiskonna ja looduse vahele, olen seisnud siiski rohkem looduse poolel, et selle olemust lahti rääkida ja vajadusi kaitsta (muidugi oma arusaamist mööda).

Pildistamine...

... on üks lõputu lähenemine sellele päris pildile. Määramatus hoiabki virge ning sunnib ikka ja jälle teekonda alustama.

... annab võimaluse iseendas ringi kolada ja ümbritsevat enda jaoks rikkamaks teha.

... sageli piirab, lausa ängistab, sest kaadrit ei saa aktiivselt kujundada, vaid ainult valida. Valiku määravad kogemus ja sisemine mina. Viimane ongi see, mis teeb ühest kunstniku ja jätab teise igavesti jäädvustajaks.

... on pildi kujundamine: pilt koosneb välisest tasakaalust ja selle sisse kirjutatud silmaga nähtamatust, mis haarab vaatajat tunnete, mälestuste, samastamise kaudu...

... õpetab ootama, et pilt, mida nii väga püüad, ise sinu juurde tuleks. Võid ainult silmanurgast teda piiluda ja aeglaselt, külg ees, vahemaad vähendada.

Õpetussõnu algajale pildistajale mul pole. Meenub ainult, kuidas ma kunagi ammu näitasin suure vaimustusega oma fotosid ühele siis juba tuntud pilditegijale. Pärast mu loomingu silmitsemist ta ainult vaikis pikalt. Seda tarkust tahaksin minagi järgida.

Viimased viisteist aastat on pildistamine olnud mu elu lahutamatu osa. Fotokotis on praegu kaks Nikon FM-2 kaamerat, objektiividest Nikon (2,8/24 mm, 1,8/50 mm, 4,0–56/80–210 mm, 4,5/300 mm), Sakar 3,5–4,8/35–75 mm, Vivitar macro 2,8/55 mm ja telekonverter 2 x. Kasutan põhiliselt Fuji diapositiivfilme, kuid ei põlga ka Agfa ja Kodaki firma tooteid. Aastas kulub ligi sada filmi.

Seni on mul ilmunud kuus autorikalendrit, rohkesti piltpostkaarte, teksti- ja pildiraamat "Aastaring laidudel" (1984) ning fotoalbumid "Hiiumaa" (1993) ja "Vaikuse värvid" (1995).