Mitu juga on Eestis?Avo Miidel
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Meie kodumaa mitmekesine ja vahelduv pinnamood pakub ilusaid vaateid ning meeldejäävaid elamusi igal aastaajal. Kevadel äratavad tähelepanu eelkõige joad. Puhkepäevadel on Keila ja Jägala kui tuntumate jugade kõrval olevad parkimisplatsid ning teeveered autosid täis. Suurte jugade juures on alati arvukalt uudistajaid. Sinna minnakse sageli kogu perega. Aga leidub ka huvitavaid jugasid, mille juurde satub jalgsi matkajaidki harva. Ent kui palju jugasid meil üldse on? Juba 1935. aastal nimetas Karl Orviku Põhja-Eesti paekaldaga seotuna 17 juga. Võib arvata, et ta teadis neid rohkemgi, sest uurides paekaldal paljanduvaid ordoviitsiumi kivimeid, ei saanud talle märkamatuks jääda näiteks Vahiküla (Vääna) joastik. Tõnis Kaasik [3] toob andmeid 22 joa asukoha, kõrguse ja kaitstuse kohta. Käesoleva loo autor teab Eestis 33 juga ja joastikku. Nimestikku on võetud Kaasiku eeskujul kõik joad, kus vesi kukub vabalt jõe- või ojasängis olevalt astangult vähemalt ühe meetri kõrguselt. See "üks meeter" on muidugi kokkuleppeline, kuid Eestis äratavad sellise kõrgusega joad juba tähelepanu ja köidavad meeli. Omaette rühma moodustavad mööda astmelist pinda laskuvad jõed, mis moodustavad kaskaade ehk joastikke (Treppoja, Joaveski jmt.). Ka kaskaadidel on sageli vähemalt ühe astangu kõrgus üle meetri (Treppoja, Vasaristi, Aluoja, Vahiküla, Joaveski). Võrreldes Kaasiku nimekirjaga on siinne täienenud peamiselt Pakri poolsaare jugadega ja mitme joakesega paekalda madalamatel astangutel (Aseri, Ahermu, Orasoja). Nimekirja on lülitatud ka kunstlikud joad (Paldiski, Tornimäe, Karjaoru, Valaste, Pakri). See on vaieldav. Kuid looduse vaatemängulist ja esteetilist külge silmas pidades pole küll oluline, kas juga on täiesti looduslik või osalt inimese kaasabil tekkinud. Sellega on kindlasti nõus arvukad Valaste joa imetlejad. Valaste oma 26 meetriga on Eesti kõrgeim. Nimekirjast on välja jäetud Lähtoru juga, mille kõrguseks on autor mõõtnud ainult 42 cm. Kas on üldse mõtet tutvustada kõiki jugasid kui võimalikke vaatamisväärsusi ühe nimekirjana? On ju nii mõnigi neist halvas seisukorras ja inimese poolt rikutud. Näiteks Utria joa astang on omaniku maitse järgi "ümber ehitatud". Praegu on teda raske määrata, pealegi on ümbrus lootusetult risustatud. Käesoleva aasta kevadel selgus, et ka Ukuoru juga endisel kujul ei ole olemas. Lühike org on osalt prahiga täidetud. Temasse suubunud veed on suunatud aluspõhja lõhatud kraaviga teise sängi lääne pool. Selle suudmes kukub vesi umbes 4 m kõrguselt, moodustades uue (tehis)joa. Mööda rusukallet tormab vesi veel mõnikümmend meetrit alla. Jõelähtme juga on jäänud veskitammi alla, mistõttu teda pole näha. Ka Harku joaastangu looduslik ilme pole säilinud. Selliseid näiteid võib tuua teisigi. Ent sellele vaatamata tasub meelde jätta ka nende muritud jugade olemas- olu. Eks aeg näitab, mis neist edasi saab. Kui kõrged on meie joad?Joa kõrgus ja astangute arv on esitatud tabelis. On kasutatud ka teiste uurijate mõõtmisandmeid, mida on kohati täpsustatud. Veendume, et enamik veekukkumisi ei ületa 5 meetrit. Mõne joa kõrguse kohta on ilmunud erisuguseid andmeid. Arvestades mõõtmiste aega, maitseküsimusi astangute puhul ja mõningast juhuslikkust mõõtmiskoha valikul, on mõnekümne sentimeetrini ulatuv lahkuminek mõistetav. Kuid vahel ulatub erinevus juba meetritesse. Näiteks oli Langevoja joa kõrgus kolmekümnendate aastate ja ka kuuekümnenda aasta mõõtmiste järgi pisut üle 5 meetri, kuid kaheksakümnendatel aastatel ei saanud enam täit 4 meetritki kätte. Ainuke võimalik seletus: vahepeal on joas toimunud varing. Narva läänepoolse joa kõrgus pole kindlalt teada. Selleks pakutakse sageli vaid 3,5 m (1, 3). Idapoolse haru kõrgus peaks olema 6,5 m (varasematel andmetel isegi 7,0 m). Geoloogilist põhjust eri kõrgusega joaastangute tekkeks ei näi olevat. Silvi Mägi andmetel on ka läänepoolse haru kõrgus kuivas sängis mõõdetuna 6,5 m. Võidakse öelda, et pole ju midagi lihtsamat, kui minna ja mõõta joa kõrgus ära! Kuid juga on Eesti–Vene piiril, mistõttu seda ei pääse ilma eri kokkulepeteta uurima ega vaatamagi. Kust peaks jugasid otsima?Peale Madise ja Uhaku joa asuvad kõik meie praegused joad Põhja-Eesti paekaldal või selle läheduses. (EL-i 1977. a. jaanuarinumbris kirjeldab geoloog Rudolf Puustusmaa 1972. aastal Kagu-Eestis Meeksi ojal olnud madalat juga, mis mõni aasta hiljem oli asendunud kosega. Ka Kagu-Eesti väikesed ajutised joamoodustised on seotud paekiviavamustega. Toim.) Ühte läänepoolsemat, Madise kiriku juures asuvat Madise juga (skeemil nr. 1) kirjeldas esimesena Lembit Põlma. Juga laskub ordoviitsiumi Jõhvi lademe kivimitesse kujunenud astangult, mis ei ole paekalda osa. Kaardilt näeme, kui selges reas meie joad paiknevad ja kuidas nad on seotud vastupidavatest kivimitest reljeefiastanguga. See on andnud teadlastele alust rääkida Põhja-Eesti jugadevöötmest. Õigemini on see osa Balti klindi jugadevöötmest, sest nii klint kui ka temaga seotud joad jätkuvad Venemaal. Paljud joad kukuvad otse paekaldalt (Pakri, Põllküla, Tornimäe, Karjaoru, Valaste jt.). Osa neist on taandunud paekaldast kaugemale, jättes enda ette kuruoru (Narva, Jägala, Keila jt.). Mõned paiknevad küll paekalda serval, kuid seda kallast ennast pole pinnamoes nähagi ja ainult juga reedab tema asukoha (Nõmmeveski, Joaveski, Vasaristi jt.). Omaette väikese rühma moodustavad joad, mis on kujunenud suuremate jõgede lisaorgudes, näiteks Kohina (Linnamäe) ja Langevoja Pada ning Sõtke jõe lisaorgudes. Sealjuures peaorus juga pole. Mitu väikest juga (Türisalu, Aseri, Ahermu) on kujunenud paekalda alumistel astangutel. Sääraseid jugasid on rohkemgi, sest Aseri ja Purtse vahel ning ka mujal on arvukalt väikseid ojasid, mis algavad klindi peaastangu jalamil väljuvatest allikatest ja on rajanud üsna sügavaid orge kambriumi setendeist koosnevatesse astangutesse. Joaastangu kivimeid kõikjal omaette uuritud ei ole. Peagu kõik joad on moodustunud samadesse kivimitesse, mis paljanduvad paekaldal. Oluline on see, et kõrgemate joaastangute ülemine osa koosneb kõvadest ordoviitsiumi karbonaatsetest ja alumine pehmematest ordoviitsiumi või ka kambriumi kivimitest. Astangute sellises ehituses peitubki peamine põhjus (kaasa aitab ka kivimite lõhelisus), miks joad aina taanduvad ülesvoolu. Mõni neist on jõudnud lõppeva sajandi jooksul märgatavalt rännata. Lõpuks tunnistame, et ka siinne jugade nimestik ei pruugi olla kaugeltki täielik. Nii jääb püsima küsimus: aga kui palju neid ikkagi on? Võib-olla oskab mõni lugeja nimestikku täiendada või täpsustada? KIRJANDUS: 1. A a l o e, A., 1960. Narva jõe astang. Rmt.: Looduskaitse teatmik. Tln.
Tabel. Joad Eestis, mille kõrgus on üle meetri.
|