Tuhkatriinu Põhja-Kõrvemaalt

Edgar Karofeld

Põhja-Kõrvemaa, mida J. Kentsi algatusel ka Eestimaa Šveitsiks on kutsutud, on erakordselt mitmekesine: viimase mandrijää taandumisel ligikaudu 12 000 aastat tagasi tekkinud järsuveerulised oosid ja lavad, nende vahel nõgudes ligikaudu poolsada metsajärve, eriilmelised sood ning metsad [1, 4, 9]. Mitmed siinsed pinnavormid on esitatud (või: soovitatud kanda) Eesti ürglooduse raamatusse. 1930. aastatel uuriti prof. H. Riikoja juhtimisel Põhja-Kõrvemaa järvi: koguti andmeid nende taimestiku, vee läbipaistvuse, pH ja keemiliste ühendite sisalduse kohta. Nüüd on hea võimalus uurida muutusi järvede seisundis viimase 60 aasta jooksul. Hiljem on siinseid järvi uurinud ka Aime ja Aare Mäemets, kuid mitmes kordustrükis ilmunud raamatust "Matk Eesti järvedele" me neid nüüd mõistetavatel põhjustel ei leia.

Siinsete soode areng algas ligikaudu 10 000–9000 aastat tagasi, kui madalamad veekogud hakkasid kinni kasvama ning niiskemad mineraalmaalohud soostuma. Suurimad soomassiivid on siin laukarohked Koitjärve (e. Pillapalu) raba, Kõnnu (e. Suru) Suursoo ning Võhma raba, kus turbakihi tüsedus ulatub 6,5–7,5 meetrini. Rabades teatakse mitmeid sõdadeaegseid pelgupaiku. Peaaegu kogu Eestis on jõgesid ulatuslikult süvendatud ja lamme kuivendatud, seetõttu väärib erilist tähelepanu lammisoo õgvendamata Soodla jõe keskjooksul.

Taimegeograafiliselt moodustab Kõrvemaa tajutava piiriala: siit võib leida mitmeid oma levila ida- või läänepiiril olevaid taimeliike ning samas on ka Ida- ja Lääne-Eesti tüüpi rabade looduslik piir. Valdavad okaspuumetsad (sellest ala nimetus "kõrve-"). Siinset taimkatet on uurinud G. Vilbaste ja T. Lippmaa, kuid kõige olulisema botaanilise leiu tegi siiski koolmeistrist harrastusbotaanik J. Eplik 1933. aastal, avastades senini Eestis ainukeseks jäänud põhja-lippherne kasvukoha Mähuste järve lähedal.

Metsa- ja soomassiivid ning hõre inimasustus pakuvad eluvõimaluse liigirikkale ja omapärasele loomastikule. Tavalisemate loomaliikide kõrval elavad siin karud, ilvesed, must-toonekured ja mitut liiki kotkaid, küllalt palju leidub veel tetrede mänguplatse. Ka euroopa naarits ei olevat veel täiesti kadunud. Inimtekkelistel kanarbikunõmmedel elavad arusisalikest suuremad kivisisalikud.

Kultuurilukku jäädvustunud metsaküla

Esimesed jäljed Põhja-Kõrvemaa asustusest pärinevad juba kiviajast. Muinasajal rajati linnus piirkonna põhjaservale Kuusalus ning XIII sajandil koostatud Taani hindamisraamatus mainitakse juba Hirvli, Sigula ja Soodla külasid. Olulise koha Põhja-Kõrvemaa asustuses ning eriti kultuuriloos omandas XVI sajandil rajatud Koitjärve metsaküla samanimelise raba ning Pikapõllu mägede ja Soodla jõe vahel.

Aastatel 1911-1918 elas siin Oru metsavahitalus oma venna juures kirjanik A. H. Tammsaare. Just siit on pärit "Kõrboja peremehe" tegevustik ning looduskirjeldused, loodheinamaadega seonduv ja mitmed teised "Tões ja õiguses" kajastatud olustikupildid. Külarahva mälestuste põhjal [5] oli "Oru Anton" loodusega sina peal: ta teadis paremaid seene ja marjakohti, oli hea kalamees, tundis soos käimise kunsti ja oli tähelepanelik vaatleja. Püüdkem ette kujutada, milline oli õhustik metsakülas, kus lisaks kirjanikule ja tema tuntud metsamehest venna ning raamatukirjastaja J. Ploompuu peredele olid suviti koos Estonia solist A. Arder, "Tuljaku" rahvatantsuks seadja A. Raudkats, tulevane kirjanik A. Susi, Soome metsateadlane E. Vesterinen perega ja mitmed teised; kus loeti uuemat kirjandust, arutati poliitikasündmusi ja käidi Kuusalus näitemänguproovis. 1930. aastatel rajati Pillapalusse uudismaa-asundus, kuid sellegipoolest jäi piirkonna asustus väga hõredaks ning inimtegevus piirdus peamiselt külade ja üksiktalude lähiümbrusega. Seetõttu säilis valdav osa Põhja-Kõrvemaast puutumatu kõnnumaana.

Tuhkatriinu raudse eesriide taga

Teine maailmasõda möödus kaugest metsanurgast suuremate purustusteta, kuid mitmed metsatalud jäid tühjaks küüditamise järel ning saatuslikuks kujunes 1953. aasta: inimesed aeti kodudest välja, talud hävitati ning siia rajati suurim (33 304 ha) Nõukogude armee õppepolügoon Eestis. Põhja-Kõrvemaale langes varjav loor: kultuuriloolised paigad ja pealinna lähedased kaunid maastikud tuli maha vaikida. Sõjaväepolügoonist ei räägitud, ametlikult oli tegu NSVL Kaitseministeeriumi Pavlovi nimelise metsamajandi Pavlovi ja Primorski metskonnaga. Vene- ja lätikeelsed (!) sildid teede ääres keelasid sisenemise. 1965. aastal ilmunud raamatus "Kas tunned maad" antakse Põhja-Kõrvemaa napp iseloomustus ning lisatakse: "... kõnesoleva piirkonna külastamiseks on vajalik Aegviidus asuva metsamajandi luba"...

Polügoonil harjutati lahinglaskmist käsirelvadest, kahuritest ja raketiseadeldistest, tehti tankiõppusi ning pommitati lennukitelt ja helikopteritelt. Sõjaväe tegevus koondus peamiselt Soodla veehoidla ning Koitjärve raba vahelisele alale, Jussi järvestikust läänes paiknevaisse nn. Jussi mägedesse, Kõnnu Suursoo lääneossa ning Pala tankodroomile Valgejõe idakaldal. Kohalike elanike sõnul oli Jussi mägedes lageraiet tehtud küll juba 1920. aastatel, kuid sõjaväepolügooni rajades laiendati raiesmikku veelgi, nii et tekkis ligikaudu 200 ha suurune künkliku reljeefiga lagendik. Seda ala pommitati nii kahuri- kui ka reaktiivmürskude ning lennukipommidega. Rohkete pommilehtrite sügavus (kuni 3-4 m) ning kümmekonna meetrini ulatuv läbimõõt annavad tunnistust kasutatud pommide lõhkejõust.

Praegu meenutavad liivapaljandikega Jussi mäed tundruid või Šotimaale iseloomulikke kanarbikunõmmesid, kuhu ajapikku ilmub haava-kasevõsa. Militaarkahjustustest hakkavad veel silma raskete lahingu- ja transpordimasinatega lõhutud maakamar ning purustustele järgnenud pinnase erosioon, paigutised õlireostuskolded, laskeharjutustest põhjustatud metsapõlengute jäljed ja risustatud maastikud.

Kuid tõsisemad keskkonnakahjustused hõlmavad siiski vaid väikese osa endisest polügoonist ja just erireñiimi tõttu püsis suurtele teedele ja pealinnale nii lähedal paiknev ala siiski valdavalt puutumatuna. Kuni 1980. aastateni käisid Põhja-Kõrvemaal peale punaväelaste ja nende tuttavatest marjuliste-seeneliste ainult vähesed loodushuvilised. Alles 1991. aasta kevadel korraldati siin esimene suuremat inimhulka kaasav üritus – jalgrattamatk "Mida varjad, Kõrvemaa?" Samal ajal hakati Harju maavalitsuses otsima võimalusi, kuidas Põhja-Kõrvemaa loodust säilitada. Nõrgenenud keelureñiim meelitas eelkõige Paukjärve ning Jussi järvede äärde üha uusi seltskondi, kellest paljud ei tundnud looduses käitumise kultuuri: koos lahkumismeeleolus võõrväelastega risustati just kaunimad paigad ning tekitati suur tuleoht. 1991. aastal telliti tookordselt Eesti TA Botaanikaaialt uurimus Põhja-Kõrvemaa looduse kohta [8]. A. Tõnissoni juhtimisel koostatud aruanne on ilmselt esimene mitmekülgne ja põhjalik ülevaade Põhja-Kõrvemaa kujunemisest ja looduslikest iseärasustest ning asustusest ja võimalikest arengusuundadest.

Tuhkatriinust printsessiks

Veel enne võõrvägede lahkumist, 29. oktoobril 1991, moodustati Harju maavalitsuse otsusega 11 283 ha suurune Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala, et säilitada suhteliselt puutumatuid loodusmaastikke ning kooslusi, säästes olemasolevat tollele ajale iseloomuliku röövmajandamise (ebaseaduslikud metsaraied jms.), täisehitamise (suvilad ümber järvede!) ning hoolimatute piknikuseltskondade eest. Peagi valmisid uurimused endise polügooni looduslikust seisundist, sõjaväe tekitatud kahjustustest, enim kaitset väärivatest objektidest, kavandati looduskaitseala tulevikku. Juba on püstitatud vaatetornid Paukjärve oosile ning Venemäele, puhastatud Jussi mägesid mürsukastidest ja muust rämpsust. Kuid rahapuuduse tõttu ja muudel põhjustel pole looduskaitsealal veel töötajaid ning ka kaitsereñiimi tegelik rakendamine võtab aega. 1996. aasta kevadel valmis ning läbis esmase ekspertiisi kaitse-eeskiri, kus on öeldud: "Looduskaitseala on loodud ainulaadse glatsiaalse maastiku, ürglooduse mälestusmärkide, ulatuslike looduslikus seisundis olevate metsa- ja soomassiivide, veekogude ning eriilmeliste koosluste ja haruldaste liikide kaitseks". Inimestele jäävad suletuks ainult piiratud ulatusega loodusreservaadid ning ajuti ka haruldaste liikide elupaigad. Mujal oleksid loodusest huvitatud ja seda austavad matkajad alati teretulnud, nende jaoks rajatakse erineva pikkuse ja raskusastmega looduse õpperajad.

Kui rajada väike teabekeskus ning luua lihtsad majutusvõimalused, võiks Põhja-Kõrvemaast mitmekesise looduse ning hea ligipääsetavuse tõttu saada meelispaik loodusehuvilistele, hea praktikabaas üliõpilastele ning rohkeid avastusvõimalusi pakkuv uurimismaa teadlastele. Ökoloogia Instituudi ja Tallinna Pedagoogikaülikooli geoökoloogia õppetooli eestvõttel ongi alustatud süvauuringuid, osalevad ka välismaa teadlased.

Looduskaitseala seab paratamatult teatud piirangud nii maade tagastamisele kui majandustegevusele. See on põhjustanud mõningaid lahkarvamusi maade omanikega. Ent ühise eesmärgi – kunagise looduskauni metsaküla taastamise ning ainulaadse loodusmaastiku hoidmise nimel küllap lahenevad ka vastuolud. Looduskaitseala edu üks eeldusi ongi kohaliku rahva mõistev suhtumine ja toetus. Küllap on üksteist lihtsam mõista, teades, et kui kaitseala elustub, loovad seal matkajad teenimisvõimalusi nii kohalikele poodidele kui ka majutuskohtadele, tööd leiaksid matkajuhid, järelevalvetöötajad ning rakendust turismitalud.

Varjud tuleviku kohal?

Mõnevõrra ootamatult esitas kaitseministeerium taotluse taastada Soodla veehoidla ning Koitjärve raba vahel paiknev Tõrrepõhja ning ka looduskaitseala südames Jussi mägedes asunud polügoonid. Juba praegu on kaitseväelased sattunud vastuollu Koitjärve metskonna ning kohaliku rahvaga, rikkudes metsakultuure ja teid, kahjustades puid ning harrastades salaküttimist.

Kaitseministeeriumi taotlusele tehti Ökoloogia Instituudis keskkonnaekspertiis, mille kohaselt peetakse võimalikuks käsirelvadest laskmist Tõrrepõhja polügoonil, kui täidetakse keskkonnalaitse nõudeid, saavutatakse kokkulepe maaomanikega ning tagatakse Koitjärve küla maadel viibivate inimeste ohutus. Jussi mägedesse miinipildujate polügooni rajada pole aga mõeldav: tegu on ühega Põhja-Kõrvemaa loodusmaasike tuumaladest, mis on mitmete kaitsealuste ning Eesti punase raamatu liikide elupaik, erakordne maastik aga kantakse Eesti ürglooduse raamatusse. Kaitseväe esindajad on teinud ettepaneku muuta looduskaitseala piire, ilmselt mõistmata, et nihutada saab küll paberile tõmmatud piire, kuid mitte unikaalset maastikku. Kompromissettepanekule – leida pommitamise polügooniks sobiv ala rekultiveeritavates põlevkivikarjäärides (sel juhul jääksid ära suured kulutused nende metsastamiseks või põllumaaks muutmisel) on vastatud eitavalt: karjäärid asuvat riigipiirile liiga lähedal ning õppustel olevat vaja pommitada Eestile tüüpilist metsamaastikku... Pealegi maksvat uue polügooni rajamine ligikaudu 10 miljonit krooni.

Tuletame meelde, et läänepoolsed karjäärid asuvad piirist 50-60 km kaugusel ning seal tehtavad lõhketööd ületavad võimsuselt ning sageduselt tunduvalt polügoonile planeeritut. Samas arvab lihtkodanik, et reaalse ohu korral ei saa meie kaitsevägi endale lahinguks tüüpilist maastikku valida: sissetungija tuleb peatada võimalikult piiri lähedal. Ning, nagu juba öeldud, ei esinda Jussi mäed Eestis hoopiski mitte tüüpilist, vaid hoopis erakordset maastikku.

Arusaamatuks jääb ka, mille peale kavatsetakse kulutada pommituspaiga ettevalmistuseks mõeldud miljonid. Samas unustatakse, et ka Kõrvemaa polügoonide taastamine läheks küllalt kalliks: eramaaomanikele tuleks maksta kompensatsiooni, lisanduvad trahvid rikutud metsa ja maastiku eest ning juhul, kui hävitatakse mõne kaitsealuse liigi elupaik.

Kuidas aga hinnata kohalikule rahvale ning potentsiaalsele turismipiirkonnale tekitatud kahju? Mullu suvel küsitleti Põhja-Kõrvemaaga omandisuhete, elu- või töökoha kaudu seotud inimesi: 35 vastajast 32 pooldas looduskaitseala, üks maastikukaitseala, kaks ei osanud vastata; polügooni ei soovi keegi. Sama seisukohta on väljendanud ka kohalikud omavalitsused.

Mõistes kaitseväelaste väljaõppe vajadust, ei tohi seda siiski vastandada kohaliku rahva huvidele ega looduskaitse põhimõtetele. Seadused peavad kehtima võrdselt nii huligaanist looduserüüstaja kui ka ministeeriumi kohta. Eesti üks omapärasemaid ja kaunimaid maanurki tuleb säilitada meile endile ning meie lastele: nii muudame sealse looduse rahvuslikuks rikkuseks.

KIRJANDUS:

1. K a a s i k, T., 1978. Kõrvemaa. Tln.
2. K o k k, R., P a r k s e p p, K., 1993. See on turba- ja liivamaa. Eesti Loodus, 1.
3. Kõrvemaa erinumber, 1969. Eesti Loodus, 10.
4. Mälestusi A. H. Tammsaarest. 1978. Tln.
5. R a u k a s, A., R ä h n i, E., 1974. Pinnavormid. - Harju rajoonis. Tln.
6. T õ n i s s o n, A., 1984. Üks vana piirikivi. Eesti Loodus, 2.
7. T õ n i s s o n, A., 1987. Kivi keset raba. Eesti Loodus, 10.
8. T õ n i s s o n, A. (vastutav täitja), 1991. Põhja-Kõrvemaa looduslikud tingimused ja funktsionaalne tsoneerimine. Eesti TA TBA lepingulise töö aruanne Harjumaa Looduskaitseametile.
9. T õ n i s s o n, A., 1993. Looduskaitseala Põhja-Kõrvemaal. Eesti Loodus 1.