Pildikirjad Matsalust 2.

Tiit Leito

Kui jää on mööda jõge alla sõitnud ja maikuu esimesed soojad vette hinganud, siis libiseb keegi oma lamedapõhjalisel puupaadil mööda veelagendikke keset roovälju. Pikkaeru oskuslikult kasutades liigub ta ühe mõrra juurest teise juurde. Ei, ta ei ole kalur, ta on lihtsalt üks paljudest roostikuelanikest, kes võtab oma osa, nagu teevad seda kormoranid jõesuudmel või merikotkad lahel.

On kevadine kala kudemise aeg. Haug on juba tulnud ja läinud (niipalju kui ta veel käimas on). Ka säina aeg on läbi. Soojemat vett ootavad viidikas ja linask. Peamine on siiski särg. Särg õitseb, nagu teevad seda teisedki taime- ja loomaliigid siin toitainerikkas vees. Särg võiks ju vohada, kuid see läheb maksma paljude teiste kalaliikide marja ja maimud.

Kala on raha. Raha annab võimaluse inimestel endaga toime tulla. Nii ootavad merel oma osa sajad mõrrad, tuhanded võrgud ja õnged. Kala ei suuda enam oma juurdekasvuga neid kaotusi korvata. Märgaladel on linnud seatud kõrgemasse seisusesse, kuid ka kaladel peaks olema õigus nii liigilisele kui ka arvukuse tasakaalule. Varakevadine aeg saab läbi ja roostikus kerkib roheline kardin, kollased varsakabjad aknalaual. Penijõe onn. Kaks suurt vett kiirustavad majast mööda läbi lõputute rooväljade. Rahutu jahe hommik on õhtuks leebunud. Hõbepajude siluetid mustavad õhtutaevas. Hüübid puhuvad pudelisse. Ööbik ei väsi laulmast. Huikude hüüdeid jätkub kõikjale üle roovälja, nagu sinililli varakevadise metsa alla. Keegi hakkas kuskil tiksuma.

Värvidest, lõhnadest, häältest ja videvikusalapärast tihke kesköötund teeb su ära: korraga saab sinust ja sinu soovidest, plaanidest, mõtetest vaid üks valgust neelanud täpp selles lõputus olemises. Toominga helenduvatel õielehtedel, peal mustavat vett, sõidab kevad valgesse aega...