Hillar Pärjasaar 7. V 1925–9. III 1997

Fred Jüssi

Märtsikuu lõpul oleks saanud nelikümmend üheksa aastat kaunist kevadpäevast, mil Hillar Pärjasaare esimesed õpilased linna taga võserikes kolades kohtasid oma esimest õpetajat. Üks Jahimees laskis maha varese ja kui poisid, tollal kahe-kolmeteistkümnesed, sündmuspaigale jooksid, ei olnud nende imestusel piire: varesele topiti pintsettidega vatti kurku ja igasse haavliauku ning pandi erilisse ajalehepakendisse kaasa paberilipakas igasugu andmetega, mispeale lind hellalt seljakotti asetati. Võidunud koti suust paistis teisigi samasuguseid nutsakaid. "Teaduslikel eesmärkidel," selgitas võõras ülima tõsiduse ja asjalikkusega.

Ei olnud küsimust, millele Jahimees vastata poleks osanud. Ta teadis loodusest kõik, ta teadis tõesti kõik, ja see oli ime. Mees teadis enamgi veel, teadis rohkem, kui ise arvata võis, aga see oli juba tema olemus. Hillar oli lahkus ja sõbralikkus ise, peale selle hoovas temast midagi tavatut ja saladuslikku. Tast hoovas loodusearmastust ja see armastus ühendas Hillarit maailmaga, milles ta vaimselt elas ja millega suhtlemisel tuli tal ometi ületada nii palju valulisi takistusi. Hillar nakatas, vist sellepärast, et ta, ehk küll mõistatuslik, ei olnud kunagi üleolev. Ta lummas poisse. Ta lummas ka mehi, aimamata, mis ta inimestes enda ümber liikuma pani.

Aga kui tuli kevad ja kuuldus öölindude huikeid, kadus Hillar luusima oma saladuslikele jahimaadele, et jälle välja ilmudes rabada kaaslasi mõnikord lausa uskumatute metsauudistega. Sest metsauudiste peale oli tal tõepoolest hea nina. Varakevad oli päriselt tema aeg.

Tänavu kevadel, 9. märtsil, anti Hillar Pärjasaarele järgida igaviku kutset. Kõrvemaa jõed seisid tol hommikul üle kallaste, ööl enne seda huhutas Liivoja taga metsas händkakk.

Üks konarlik elutee läbi segaste aegade sai käidud, üks riukaline eestlasehing sai rahu. Jäi hulganisti huvitavaid vaatlusi eesti linnuteadlikus trükisõnas, jäi kaalukas osalus meie loodusfilmis, see kõik kättesaadava või nähtavana. Hillar Pärjasaare pärandi nähtamatu osa inimestes, kes temaga ta elu jooksul kokku puutusid, on äraarvamatu.

Hillar Pärjasaar sängitati Tallinna Metsakalmistu mändide alla.