Lehetäide elust. Mõistvalt

Külli Hiiesaar

Lehetäisid on maailmas kirjeldatud 20 000 liiki, kuid tõenäoliselt on neid veelgi rohkem. Neid võib näha nii aias, põllul, metsas kui ka koduaknal lillepotis, nii taime maapealsel kui ka maa-alusel osal.

Lehetäide elu pole kerge. Kui oled väike, õrn, kaitsetu ja peale selle veel kohmakas, on maailm vaenlasi täis. Põgenemislootused on väikesed, sest hüpata nad ei oska, jalad kaugele ei kanna ja tiivad on ainult periooditi. Ähvarduspoosi pole mõtet võttagi, sellega ei hirmuta küll kedagi, keha mürki ei sisalda ning suised kõlbavad vaid taimemahla imemiseks. Varjevärvus võib ära petta ainult inimese ja sedagi ajutiselt. "Klassikaaslastega" see ei õnnestu. Neid ajendab nälg ja sigimisinstinkt ning nad on varustatud kõige mitmekülgsema relvaarsenaliga. Nende lõhnaretseptorid aitavad juba kaugelt ohvrit avastada, hästi liikuv pea ja suured silmad täpsustavad asukoha, kompides ja maitstes tehakse kindlaks saagi söögikõlblikkus. Saagimaiaid röövleid kannavad kohale tiivad või väledad jalad, ohvriga toimetulekuks on tugevad suised, mürk ja kavalus.

Koguni päike ei ole sõber. Et kehakatted on väga õhukesed, on oht kaotada aurumise tõttu liigselt vedelikku ja lihtsalt läbi kuivada. Selle vältimiseks varjuvad lehetäid lehtede alumisele küljele ning imevad tunduvalt rohkem taime mahla kui elutegevuseks vaja läheb, ülejäägid aga väljutatakse magusa kleepuva nestena lehtedele. Seetõttu näevad lehetäidega taimed välja, nagu oleks neid siirupisse kastetud. See neste ei ole ainult seedumata taimemahl, vaid keerulise koostisega putuka enda eritiste ja taimemahla segu, milles on leitud mitmesuguseid süsivesikuid, hormoone ning kuni 23 aminohapet. Neste koostis sõltub nii lehetäi liigist kui ka tema toidutaimest. Kuival suvel on taimede kahjustus tugevam kui niiskel, siis "joovad" lehetäid rohkem.

Ainus võimalus ellu jääda on kiiresti sigida. Lehetäide arengutsükkel on lühike, soodsates tingimustes järgneb põlvkond põlvkonnale iga paari nädala tagant. Nad elavad suurte kolooniatena, kus on valmikuid ja eri kasvujärgus vastseid, tiivulisi ja tiivutuid isendeid. Suvel toimub sigimine partenogeneetiliselt, s.t. sel ajal on populatsioonis ainult emased, kes sünnitavad elus vastseid. Uue koloonia rajamiseks piisab paarist-kolmest emasest. Armurõõmegi jätkub lehetäidele üürikeseks. Isased ilmuvad alles sügisel, et viljastada emane. Sellega on nende funktsioon täidetud ning nad võivad surra. Emane aga hakkab munema talvituvaid mune.

Kuigi abitu ja kohmakas, levib lehetäi ometi kiiresti kõikjale, kus on vähegi vastuvõetavad elutingimused. Tõusvad õhuvoolud tõstavad need väikesed putukad kõrgustesse ja kannavad suuremate vahemaade taha, ligemale viivad iseenda tiivad.

Päris ilma sõpradeta ei ole isegi lehetäi. Elades sipelgatega sümbioosis, on kasu vastastikune: sipelgad pakuvad lehetäile kaitset vaenlaste rünnakute eest, vastutasuks saavad magusat nestet toiduks. Kuid ega sõpradegi peale saa alati kindel olla: kui sipelgatel tekib valgulise toidu nappus, süüakse lehetäi ära. Mõni vaenlane oskab oma välimuse või kavala käitumisega sipelgate valvsust uinutada, siis tungib ta lehetäi kolooniasse ja teeb seal rüüstetööd. Järgnevalt vaatleme seda ohurikast maailma veidi lähemalt.

Inimese poolt hellitatud ja armastatud lepatriinulased (Coccinellidae) on lehetäide jaoks tõelised mõrtsukad. Eestis on kirjeldatud 51 lepatriinuliiki. Neist suurem osa toitubki lehetäidest. Enim tuntud ja levinud on seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata). Toiduotsingule asuvad nad kohe pärast talvituskohtadest väljumist ja kui lehetäisid veel ei leidu, toituvad esialgu õistaimede nektarist. Järgneb paaritumine ja munemine. Muneda püüavad emased lehetäide koloonia lähedusse, et järglaskonnal oleks kohe toit käepärast võtta, muidu hakkavad nad üksteist sööma. Mardika viljakus sõltub ilmastikust ja lehetäide arvust. Kui lehetäisid on arvukalt, võib üks emane muneda kuni 1500 muna, kui ilmad on jahedad ja lehetäisid vähe, munetakse kõigest paarsada muna. Koorunud vastsed söövad esmalt ära oma munakesta ning seejärel hakkavad toitu otsima. Üks lepatriinu hävitab oma elu jooksul üle tuhande lehetäi. Kui poleks lepatriinusid, oleks lehetäide elu palju kergem ja arvukus tunduvalt suurem.

Niisama ohtlikud lehetäidele on ilusad suurte võrkjate tiibade ja kuldselt helkivate silmadega kiilassilmlased (Chrysophidae). Sakslased on sellele sugukonnale pannud palju ilusama ja tabavama nime – kuldsilmad. Kesk-Euroopas on see sugukond esindatud 23 liigiga. Eestis pole täpne liikide arv teada, kuid kõige sagedamini leidub harilikku kiilassilma (Chrysopa carnea). Omapärane on kiilassilmade munemisviis. Esmalt eritab emane tilgakese sekreeti ning venitab sellest umbes 6 mm pikkuse varrekese, mille otsa asetab muna. Sääraseid varre otsas kiikuvaid mune võib lehetäidega asustatud taimedel sageli näha. Niisugune munemisviis kaitseb mune mitte ainult teiste putukate, vaid ka liigikaaslaste eest, sest vastsed kooruvad ilma toiduvaruta ja kui lehetäisid ligiduses pole, võidakse asuda sugulaste kallale. Kiilassilma vastsetel moodustavad lõuad imemistoru, mille kaudu juhitakse esmalt mürk ohvri kehasse ning seejärel imetakse see tühjaks, allesjäänud kestad aga kuhjatakse endale selga, et vältida aurumisest tekkivat veekadu. Nii võibki lehetäi koloonias mõnikord näha kummalisi liikuvaid kuhjakesi, kus peale lehetäi kestade on veel samblatükikesi ja kuivanud rohuliblesid. Kiilassilma vastsed on väga aplad, toidukülluse korral käituvad nad nagu murdmist õppivad hundikutsikad lambakarjas, surmates rohkem kui ära jõutakse süüa. Kui lehetäisid on vähe, imetakse kõik põhjalikult tühjaks. Ohvrite täpset arvu on raske määrata, oletatavasti vajab üks vastne küpsuse saavutamiseks ligi 500 lehetäi valmikut, vastseid aga kindlasti palju rohkem. Kiilassilma valmikud on inimestele tuttavad, sest suveõhtutel on neil kombeks valgustatud akendele lennata. Ka talvituma kogunevad nad sageli hoonetesse. Neid võib leida raamaturiiulitest, pildiraamide tagant ja aknaklaaside vahelt. Kiilassilmadega väliselt sarnased pärltiiblased (Hemerobiidae) valmistavad lehetäidele päris palju muret, sest nendegi koorepragudes peituvad vastsed söövad meeleldi lehetäisid.

Tõsist ohtu kujutavad endast ka sirelased (Syrphidae), kes on välimuselt herilaste moodi, kuid paljudel neist on tagakehal poolkaarjad hobuserauda meenutavad ristitriibud. Neil on erakordselt suured silmad ning nad lendavad kõva suminaga. Meil enim levinud liik on Syrphus ribesii. Kui lehetäi koloonia on välja peilitud, jääb sirelane kusagile pea alaspidi rippu luurama ja natukese aja pärast teeb kiire sööstu ning muneb oma munad otse lehetäide keskele. Valmik ise tarvitab toiduks õienektarit või lehetäide mesinestet, sültja kehaga vastne seevastu on tõeline õgard. Esmalt halvatakse ohver mürgiga, seejärel imetakse saak paari minutiga tühjaks. Ööpäeva jooksul hävitab vastne paarsada, kogu vastsejärgu jooksul aga üle paari tuhande lehetäi. Kui arvestada, et üks sirelaseema muneb kuni 300 muna, võivad lehetäi kaotused sirelaste tõttu olla üsna märkimisväärsed.

Jooksiklased (Carabidae) toituvad valdavalt küll suurematest putukatest, kuid nendegi seas on rohurindes elav väikene eredavärviline rohujooksik, kes maiustab eelkõige lehetäidega.

Järgmine röövlite seas on tume-pehmekoor Cantharis fusca, kes lendab nii aeglaselt, et teda võiks palja käega kinni püüda. Kiirustada polegi põhjust, sest punased laigud tumedal taustal hoiatavad kehas sisalduva mürgi eest. Neist ei hooli ei linnud ega putukad. Pehmekoorlaste lõugade ehitus ei sobi mälumiseks, vaid saagi kinnihoidmiseks, lõugade kanali kaudu juhitakse ohvri kehasse seedemahlu, mille toimel koed lahustuvad. See poolvedel toit kulubki kõhutäiteks. Ja ohver on jällegi väike lehetäi.

Lutikalised (Hemiptera) on tuntud eelkõige taimekahjuritena või inimese voodikaaslasena, kuid nende hulgaski leidub lehetäide vaenlasi. Viljapuuaedades võib varakevadest hilissügiseni kohata 3–4 mm pikkust musta-valgekirjut hästi vilgast ?õielutiklast Anthocoris nemurum.

See väike lutikas talvitub koorepragudes valmikuna. Juba esimeste päikesekiirte peale tuleb ta välja ilma uudistama ning tahab kohe süüa. Kõige käepärasemad on siis samas talvituvad lehetäi munad, suve poole aga maitsevad hästi lehetäide vastsed ja valmikud. Ka lutikalised lahustavad eelnevalt ohvri koed ja imevad alles seejärel ta tühjaks.

Rohulutiklase Pilophorus perplexus vanemad vastsed sarnanevad sipelgatega ning sageli on neid puudel, kus leidub nii lehetäisid kui ka sipelgaid. Kui tavaliselt hoiavad sipelgad teisi vaenlasi lehetäi kolooniast eemal, siis sellele väikesele lutikale nad tähelepanu ei pööra ja nii saabki ta segamatult tegutseda.

Väike kiletiivaline lehetäivamplane Aphidius colemani käitub lehetäi koloonias täpselt nagu sipelgas. Ta sagib asjalikult ringi, kombates ettevaatlikult lehetäi tagakeha, ja seepärast ei aima lehetäi varitsevat ohtu. Kui ohver on läbi kombatud, teeb vamplane kiire torke, muneb lehetäi sisse oma muna ja hüppab kohe eemale. Üks vamplane võib piinarikka surma tuua kuni sajale lehetäile. Parasiidi kogu valmikueelne areng toimub ju lehetäi sees. Selliseid lehetäisid võib ära tunda teistsuguse värvi järgi ning lõpuks on neist õnnetutest alles ainult pruunikas muumia.

Lehetäidest toituvad ka kõrvahargid ja mitmed väiksemad linnud. Vaenlaste nimekiri on pikk ja kõiki vaadelda ei jõua. Ometi on veel üks, kellest kuidagi mööda minna ei saa. Ta ärkab viimasena, kuid seda halastamatum ta on. See on inimene. Loogilist mõtlemist tal on: kui iseend saab tubakaga pikapeale tappa, peaks see lehetäide puhul kiiresti korda minema. Ja lähebki. Ka rohelise seebi lahusega õnnestub tapatöö päris hästi. Katsetanud on ta ka arvukate mürgiste taimede leotistega. Nendega saab üsna edukalt lehetäisid hävitada või vähemalt eemale peletada. Inimene leiab põhjenduse igale oma teole, ükskõik kui halb see ka poleks. Kui looduslike vahenditega ei viitsita jännata, võetakse appi kallis keemia. Mürk tavaliselt ei vali, keda tappa, ja nii hukkuvad ka täiesti kaitsetud lehetäi looduslikud vaenlased. Samuti satub mürk lehetäi nestele ning saavad hukka sellest toituvad putukad. Kui arvestada, et mesilased koguvad lehetäi nestet mee valmistamiseks, siis on mürk varsti meie toidulaual.

Mõnel lehetäil läheb korda kemikaali vältida, osa pole mürgi suhtes tundlikud ja jäävad seetõttu ellu, osa tuleb tühjaks tapetud paika naaberaladelt. Nüüd, kus looduslikke vaenlasi pole ja inimene pühitseb oma oletatavat võitu, saavad lehetäid hingetõmbeaega ning peagi on nende arvukus taastunud.

Mürkide kaudne mõju on veelgi ettearvamatum. Kui õnnestuks leida liigispetsiifiline mürk, mis hävitaks ainult lehetäisid, siis tema looduslikele vaenlastele jääb kaks võimalust: näljasurm või uued jahimaad, paljudele (väikese rännuvõimega liikidele ning siseparasiitidele) vaid esimene. Kui lehetäisid pole, ei teki ka mesinestet, millest toituvad paljud putukad, ning ka nemad peavad lahkuma. Sõltuvusahel on lõputu.

Vaatamata ohtusid täis maailmale, elab väike kaitsetu lehetäi ikka edasi ning pole kahtlust, et suvel on ta jälle aias, metsas, põllul ja kus iganes veel.