Liblikas

Fred Jüssi

Mäletan esimest kohtumist kiirgliblikaga kaunil juulipäeval aastakümnete eest. Imetlesin tookord haavalumikute lendu metsateel. Olid lumikud ja põualiblikad hommikusest vihmast jäänud lompide ümber. Põualiblikaid võis seal näha suurte kogumitena maas janu kustutamas. Ja siis ilmus tema – suur-kiirgliblikas. Laskus teele ja sättis pisikesi ringe tehes oma kauneid tiibu päikeses nii, et nõiduslik helk kord rohkem, kord vähem kiirgvele lööks: vaata, poiss, vaata, kui ilusad tiivad mul on! See oli lummav hetk. Seisin kui nõiutud, pilk elusal imel.

Aga inimene ei malda imesid imetleda, ei lepi sellega, mis talle antakse. Tema tahab imele lähemale, kohe päris ligidale, tahab, et hetk püsiks ja jääkski püsima, nii et võiks seda käega katsuda ja koguni omaks pidada. Endale võtta. Päriseks. Ja ime kaob õhkkergel lennul neljakümneks aastaks metsahämarusse.

Suur oli mu rõõm, kui üheksakümnendate algul jalgrattaga Saaremaa teid sõites jälle mõnd kiirgliblikat nägin. Mitmed teised päevaliblikad, keda poisipõlves kui tavalisi tundma õppisin, ongi kadunuks jäänud. Läinud suvel Hiiumaal Hütilt Käina poole vändates silmasin taas üht teetolmus lamavat kiirgliblikat. Pöördusin tagasi, panin ratta kraavipervele ja noppisin ta maast. Liblikal oli hing sees, aga elulooma tast enam loota ei olnud. Võtsin fotokotist pisut vatti ja eetrit ja sulgesin liblika õhukindlasse filmitopsi. Nii vähe kui lendab kiirgliblikaid sel üksildasel teel, kus autosid peaaegu ei sõida, aga ikkagi ei võta juhus hoida ära vältimatut. Nüüd kustub ta mu silme all, tiivad kramplikult võbelemas. Päriselt siin, käega katsuda, mu pihus, alatiseks minu. Ei imet, ei lummu, üksnes muld, kus kulda ei olegi. Mõned nädalad hiljem pööran oma leidu, täpsemalt – isase kiirgliblika tiiba fotoaparaadi objektiivi ees valguse suhtes nii ja naa ning näen, kuidas optiliste tiivasoomuste helk iga liigutusega jälle kiirgvele lööb või hoopis kaob. Ja see on, otsekui pööraks ajakirjanike jõuk oma suva järgi – kuulsuse paistes – mõnd meest või naist.