Ilus suvepäev oli

Margus Hendrikson

Pöördel olev pilt on tehtud tunamullusel vihmasevõitu suvel ühel juuli alguse keskpäeval Tartumaal Kambja vallas Kõiviku talu heinamaal. Tuulehood mängisid päikesepaiste ja varjuga, madalad rünkpilved voogasid suursuguselt taevalaotuses. Laskusin selle üleva vaatepildi ees ühele põlvele ja pildistasin.

Aukartus pildistatava objekti ees, vastastikune lugupidamine pildistatava ja pildistaja vahel on üks hea pildi saamise eeldus. Seekord aitas madal võttepunkt varjata ka silmapiiril turritavat elektripostide rida. Mõttetult risti-rästi üle põldude tõmmatud elektriliinid ja suuremate teede äärde kerkinud hiiglaslikud reklaamplakatid lähenevad paiguti visuaalse reostuse talutavuse piirile.

Kultuurmaastiku ilme teiseneb koos inimtegevuse ja - tegevusetusega. Selle sajandi esimestel kümnenditel tehtud idüllilised pildid Lõuna-Eesti rukkihakkidega põldudest on saanud meie fotoajaloo rahvusromantiliseks klassikaks. Ka praegune umbrohtuma ja võsastuma kippuv põllumajandusmaastik saab piltidel oma aja monumendiks. Muutuvad ajad, muutub maa, muutuvad ka inimesed – foto aga jääb.

Tavaliselt külastan ma samu paiku mitmeid kordi. Iga puu, kivi, isegi nõgesepuhmas on eri kellaajal või aastaajal erisuguse näoga. Valguse kvantiteedi ja kvaliteedi teisenemine võivad maastiku pildistamisel olla sageli olulisemadki kui koht ise või näiteks pinnamood. Ma ei mõista inimesi, kes reisijutte vestes uhkelt põlgliku muigega teatavad, et selles kohas on nad juba käinud (sest nad ei sõitnud sinna mitte sellepärast, et see paik neid huvitaks, vaid sellepärast, et teised on seal käinud), ja kuigi seal meeldis, ei taha nad sinna enam tagasi minna, sest on teisigi kohti, kuhu prestii_i huvides tuleks rännata.

Seda, millele tähelepanu pöördub või kuhu pildimasinaga uitama minna, mõjutavad mingil määral ka enda meeleoluvarjundid. Kui meel on igapäevaelust liigselt tuhmunud, siis aitab õlal kõlkuv kaamera mõtteid ja tähelepanu ümbritsevale suunata. Nii nagu saab kuulata vaikustki, saab ka mõne inimese jaoks näilist tühjust vaadata ja sellest magusas ootuses midagi kaunist otsida ja leida. Inimese loodud ilu võib mõnikord ka grimassiks muutuda, looduses seda karta ei ole.

Foto jäädvustab nii heas kui halvas mõttes ka selliseid detaile, mis pildistades alati tähelepanu ei köidagi: nad on üldmiljöös varjul. Alles hiljem pilti hindava pilguga vaadates võivad mõnedki pisiasjad pildi põhimotiivi otsustavalt muuta, osutuda kas rosinaks saia sees või tõrvatilgaks meepotis. Arvutiga saab tehtud vigu enne trükkiminekut küll korrigeerida, samas aga teoks teha asjatundmatule pilgule tihti tabamatuks jäävat võltsingut. Maailma loodusfotograafias on üldtunnustatud põhimõte, et autentsust taotlevat looduspilti arvutiga "järele aidata" on lubamatu.

Hea pilt ei pruugi alati olla ekspositsiooniautomaatika abiga saadud tehniliselt korrektne ülesvõte. Sageli toob meeleolukad nüansid välja väike tehniline "viga. Ent elektroonilise kaamera automaatre_iim välistab (kogenematut) pildistajat juhtides juhusliku vea (mehaanilise kaamera puhul on vastupidi).

Lapsepõlves tundsin ma mingit erilist aupaklikkusega segatud huvi kõikvõimalike optiliste instrumentide ja maakaartide vastu. Kuigi olin juba ammu enne kooliminekut mõnikord salamisi isa Smenaga plõksutanud (kahjuks ilma filmita), hakkasin iseseisvalt algul sellesama aparaadiga, hiljem Zenidiga pilti tegema alles põhikooli lõpuaastatel.

Tõeliseks armastuseks sai pildistamine aga alles tudengipõlves. Tulid esimesed trükis avaldatud pildid, näituste auhinnad, Akadeemilise Ilupiltnike Seltsi ettevõtmised ning Tartus ja Tallinnas eksponeeritud isikunäitus mustvalgetest, osaliselt käsitsi koloreeritud piltidest.

Mehaanilise kaameraga mustvalgeid pilte tehes on võimalik õppida tunnetama fotomaterjali, valgust, kompositsiooni. Pildi valmimist saab juhtida ka pimikus suurendusi tehes. Mitmedki möödalaskmised, mis värvipildil värvide pillerkaare varju jäävad, on mustvalgel kergemini märgatavad ja arusaadavamad, kuid puhttehniliselt andestab siiski mustvalge film suuremaid vigu. Lõviosa maailma kunstilistest fotodest on tehtud mustvalge protsessi eri tehnikates.

Põhiosa slaididest olen pildistanud Kieviga, praegu kasutan mehaanilist Yashicat. Filmidest olen enim kasutanud Konicat (mis ei ole sugugi halb film) ja Fuji Sensiat (juba selle filmi nimi on ilus).

Ma ei pea ennast loodusfotograafiks – ma pildistan keskkonda, kus ma viibin sel ajal, kui mul on aega ja tahtmist pildistada, ning seda, mis oma rohkem või vähem varjatud iluga kutsub mind ennast jäädvustama. Nii hästi või halvasti, kui see kutse momendil kuulda on. Pildi saamine on sageli kui ootamatu kohtumine kellegi ammu otsitu või oodatuga. Rõõm heast pildist korvab kuhjaga vaeva ja aja, mis on kulunud. Hea pilt on selline, mis ei valmista rõõmu ainult tegijale, vaid avaldab muljet ka vaatajale. Iga pilt on ka mälestus millestki.