Kuhu küll kõik lilled jäid ehk põgus pilk margialbumisse

Toomas Jüriado

Aeg lendab ikka kiiresti küll: ammuks see oli, kui Eestimaa inimesed põnevil oma raha ja oma marke ootasid, nüüd võime kinnitada, et eesti kroon sai juba viieseks, esimeste taasiseseisvunud Eesti markide ilmumisest möödub 1. oktoobril aga koguni kuus aastat.

Loodusesõbralik pilk Eesti paberrahadele jätab olenevalt võrdlusalusest võimalusi nii positiivseks kui ka negatiivseks järelduseks. Kümnekroonise tammepuu, sajase klindilõik ja pooletuhandese rahvuslind kõnelevad pangatähti emiteerinud maa loodusest ju märksa rohkem kui näiteks juba ununema kippuvate Nõukogude Liidu rahamärkide punasümboliuputus. Kui aga kellelgi on käepärast Uus-Meremaa boone või Küprose münte, mis on mõlemad kui lindude välimäärajad, või vähem eksootiliste mõõduvõtualustena Taani rahamärke ja Soome kõlisevat, siis tundub meie rahvusvaluuta loodusesitlusvõime kasinana...

Punane bulgaarlane Georgi Dimitrov olla kunagi postmarki riigi visiitkaardiks kutsunud. Vaatame siis, kuivõrd on Eesti Vabariigi postmargid suutnud tutvustada seda, mis on inimese kõrval meie suurimaid väärtusi - kodumaist loodust.

"Piltmargid" läksid moodi eelkõige meie sajandi teisel poolel, sestap oleks ülekohtune hakata sõjaeelsele Eesti postitalitusele ette heitma liiga vähest looduselembust. Liiati leiab hästi heatahtlik otsija tollastegi markide hulgast vähemalt paar stiliseeritud linnumotiivi: 1919–1920 Eduard Polandi kujundatud merikajakamargid ning Karl Taela joonistatud 1940. aasta postituvisarja. Ent arvata fauna- või floorateemasse ka vapileoparde või heategevuslike (Caritas-) markide linnade ja maakondade sümbolelukaid või -taimi oleks küllap ilmselge ülepingutus.

Kui lugeda kokku nüüdis-Eestis välja antud postmargid, võttes eraldi arvesse kõik väikepoognais või margiplokkides ilmunud üksikmargid, arvestamata rohkeid käibemarkide paralleelväljaandeid, siis saame meie postimaksevahendite üldarvuks ligi poolteistsada või mine tea, ehk veidi üle sellegi.

Loomariigi esindajaid leidub neist kokku rohkem kui igal kümnendal - seitsmeteistkümnel. Või kui arvata tõsimeelselt linnuks ka 1993. aasta sõbrapäevamargil ümbrikku nokas kandev senitundmatu sini-rohelises sulekuues tiivuline, siis koguni kaheksateistkümnel. Ja ainult seesama heatahtlikkus sellesama Osmo Omppu kujundatud sõbramargi vastu lubab kinnitada, et ühel Eesti margil on ikka taimi ka, on nad nüüd õunapuuõied või ehk hoopis jänesekapsad...

Eks igaüks otsusta ise, kas seda on vähe või palju. Või kas valik on piisavalt esinduslik ja mitmekülgne. Kellel isiklikku margialbumit mälutoeks pole, sellele püüan järgnevas pisukese meeldetuletuse pakkuda. Esimesed kroonivääringus Eesti margid tulid käibele 3. oktoobril 1992 ja olid lindudega. Tegemist oli Rootsis trükitud Rootsi–Leedu–Läti–Eesti simultaanväljaandega "Mare Balticum". Sari ilmus väga rootsipärases disainis: metallograafiatehnikas trükitud kahelehelise margivihikuna, kummalgi ühesugusel lehel neli erisugust ühekroonist marki. Ühe neist, tiibu lehvitava jääkosklaga postiminiatuuri on graveerinud Eesti kunstnik Lembit Lõhmus, kes on kujundanud ka Nõukogude Liidu aegseid postimaksevahendeid. Ülejäänud kolmel margil on kalakotkas, mustsaba-vigle ja ristpart, vihiku ümbriskaante välisküljele on trükitud nelja riigi lipuvärvid, sisepoolele aga Sven Mathiassoni koostatud Läänemere linnustiku ja nelja "margilinnu" lühitutvustus. Sarja kunstnik on rootslane Martin Mörck.

Sõbrapäevamarki juba mainisin, järgmisi "tõelisi" loodusemarke tuli oodata 1994. aasta suvehakuni, kui 27. juunil ilmus neli postiminiatuuri lendoravaga. Tegemist oli juba tosinkond aastat väldanud nn. WWF-markide aktsiooniga, nimelt annavad maailma postitalitused kõikjal Maailma Looduse Fondi ettepanekul välja just selliseid neljamargilisi seeriaid mõne antud maal ohustatud loomaliigiga. Kõigile markidele on alati trükitud pisike WWF-i pandaembleem; see pole sugugi vaid pelk propagandaaktsioon, vaid ka selge turu-iseloomu kandev ettevõtmine: WWF-i eestvõttel trükitakse spetsiaalseid albumeid, kus on oma koht mitte ainult igale laias maailmas ilmuvale margiseeriale ja nendega kaasnevaile esmasümbrikele ning maksimumkaartidele, vaid ka lühikirjutised iga loomaliigi kohta. Kes soovib, see tellib – ja tuludest kõlksub mingi osa ka WWF-i kukrusse.

Ikka püütakse seeriaid võimalust mööda kujundada nii, et ühel margil on näiteks isas- ja teisel emasloom, kolmandal ehk pojukesed, neljandal aga näiteks terve loomapere. Lendorava margid joonistanud Sandor Stern on valinud kolmele margile – ühe, kahe- ja kolmekroonisele – eri poosides vanaloomad, neljandale – neljakroonisele – aga oravaema koos järelkasvuga.

Kulus veidi üle poole aasta ja taas oli Sandor Stern kujundanud uued margid: 26. jaanuaril lasti käibele kaks Matsalu looduskaitseala tutvustavat postimaksevahendit. Senistest Eesti loodusemarkidest ehk kõige rõõmsatoonilisemal, 1.70-kroonisel margil on kunagine haruldus ja ranget kaitset vajanud, nüüd paraku juba jahilinnukategooriasse määratud valgepõsk-lagle, 3.20-sel üks Matsalu-maade karakterliike hallhani.

Samal aastal, augusti 29. päeval tuli postilettidele veel üks linnumark. Ühenduse Hoia Eesti Merd kaukasse pidi 25 sendi kaupa lisa korjama 2+0.25-kroonine väljaanne, millel ühenduse vapilind merikotkas. Isikliku hinnanguna pean seda Herald Eelma kujundatud pisitrükist Eesti loodusmarginduse seni kõige lahjemaks esindajaks.

Ja siinkohal võibki E e s t i l o o d u s t tutvustavate markide loendile paraku kriipsu peaaegu alla tõmmata. "Lubage, lubage!" hüüab nüüd aritmeetikat tundev lugeja, "enne oli juttu ju seitsmeteistkümnest margist, nüüd püütakse juba üheteistkümne järel punkt panna!" Mis õige, see õige: tõesti on Eesti markidel kuus loomariigiesindajat veel, aga nende hulgas on vaid üks, kes sundis selle lõigu esimesse lausesse kirjutama sõnakese "peaaegu".

Käesoleva aasta 26. märtsil andis Eesti Post välja esindusliku margipoogna "Tallinna Loomaaed". Kuuel 3.30-kroonisel pisipildil on loomaaia ilveselogo kohal teinegi embleem, mis kujutab varsakest imetavat ninasarvikutädi. See märk esindab EEP-d, ohustatud liikide Euroopa programmi. Markide ilmumise "peasüüdlase", loomaaia direktori Mati Kaalu kinnitusel on need margid maailmas esimesed, mis seda logo kannavad ja selle programmi kaudu kaitstavaid loomi otseselt tutvustavad. Tallinna Loomaaias sai valida umbes kahekümne programmiliigi seast, valikunäppu suunas eelkõige loomaliigi atraktiivsus. Ainsa Eesti fauna esindajana on nende hulgas euroopa naarits; ülejäänud on hiid-merikotkas, must-raisakotkas, amuuri leopard, teravmokk-ninasarvik ja dagestani tuur. Märkimist väärt on ka sarja esmasümbrikule trükitud idakurg. Sellegi väikepoogna kunstnik on Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi asepresident Sandor Stern (ta õpetab ka loomaaias lapsi joonistama). Mati Kaalu sõnutsi on Sandor Stern ainus kunstnik Eestis, kes tõepoolest oskab loomi joonistada.

Ja nüüd on tõesti kõik. Ei ühtegi lille, ei ühtegi puud, ei ühtegi maastikku. Kes on süüdi? "Eesti Post!" ollakse kindlasti varmad vastama. Ühelt poolt ehk küll, aga pigem on siin viga postmarkide kavandamise süsteemis. Marke toodab meil Eesti Posti allettevõte Eesti Postmark, kellele pakub ideesid Eesti Posti emissioonikomisjon (need ideed peab kinnitama postiadministratsiooni haldusnõukogu). Ja see komisjon on küllalt aldis võtma arutlusele n.-ö. altpoolt tulevaid ettepanekuid ja seda komisjoni saab mingil määral ka veenda! Ma usun, et Tallinna Loomaaia või ühenduse Hoia Eesti Merd initsiatiiv on sellele väitele piisavalt hea tõestus.

Aga muidugi tuleb öelda sedagi, et margitootmisveskid jahvatavad üsna aeglaselt ja soovist näiteks Eesti uhkeimaid orhideesid või paekaldalõike või põlispuid või aasta lindu postmargile saada tuleks teatada paar aastat ette. Siis on tõesti veel kõik võimalik!