Pildikirjad Matsalust 4

Tiit Leito

Jõudsin varasuvisele puisniidule koos põõsastest välja hiiliva pimedusega. Taevas oli vihmaootuses must ja vaikus seisis püsti puude vahel. Korraga läbis hämaruses helendavaid lagendikke raske ohe, võpatasid lehed puul ja põõsad väristasid õlgu. Hakkas sadama. Liikvele pääsesid lõhnadest kootud vaibad, mustriks sadat liiki taimed. Valgust jagus just nõndapalju, et ise nähtamatuks jääda, kuid ümbritsev oli veel silmale loetav. Teele jäid rohelised ruumid ja pimedad toad. Vilkusid kollased, sinised ja valged õied, lisaks härgheina violett. Kuldkinga puhmad meelitasid ligi. Nende lehed ja kuldsed kingad rappusid langevate vihmapiiskade rütmis. Valged tolmpead valendasid nõnda, nagu kestaks veel ülaste õitseaeg. Madalamates paikades muutis lõhnavaip oma värve. Taimede hulgas oli vähem tuttavaid ja nii ma sumasin lihtsalt rohus, mis ulatus põlvini.

Telgis und ja hommikut oodates mõtlesin, et kuppelmaastikud edvistavad oma vormidega, loopealsed vaatavad endasse, kuid puisniitudel on sisse- ja väljapoole kiirgav ilu tasakaalus.

Uppunud lillede värvilised õied kumavad läbi tumeda vee nagu saadikud teisest ilmast. Nende rohelised käed on taeva poole ja võbisevad kerges veevoos. Õitesilmad on imestavalt avali, nad nagu nõuaksid seletust või kutsuksid hoopis appi.

Juulis sadas päevi, sadas terve nädala. Vihm ei mahtunud enam kraavidesse, ojadesse ega jõkke. Vesi ronis luhtades kaugemalegi kui kevadel lumesulamisaegu. Ja siin ta nüüd sinetab, kohal uppunud taimi ja niidetud heinakaarte rohelust.