Looduskaitseala - teadusasutus ja turismiobjekt

Kristel Ader

Rabaretkelt naasnutena ajame nüüd juttu Nigula looduskaitseala direktori Enn Vilbaste ja teadusdirektori Agu Leivitsiga. Nigula looduskaitseala saab tänavu 7. juulil neljakümneseks. Kas seda on ühe rabakaitseala jaoks vähe või palju?

Enn Vilbaste: Nigula raba ise on umbes 10 000-aastane, sellega võrreldes on 40 aastat kaduvväike aeg ("imikuiga"), inimese elueaga võrreldes läheneb see aga keskeale. Et raba on kaitse alla võtnud inimene, siis on see just paras vanus. Kaitsealal, nagu inimeselgi, on oma arengulugu: Nigula looduskaitseala kujunemise võib jaotada kolmeks. 1957. aastal võeti kaitse alla osa Nigula rabast ja selle juurde kuuluv metsaosa; kaitseala põhikiri ja piirikirjeldus kinnitati aasta hiljem. 1979. aastaks ümbritseti Nigula raba kaitsealune osa kaitse- tsooniga; nii saadi kaitse alla ka lõunaosas paiknenud raba äärealad ja laienes kaitseala ümbritsevate metsade tsoon. 1995. aastal kinnitati uus kaitseala piir ja kaitse-eeskiri, millega jagati looduskaitseala kolmeks vööndiks. Lisaks on Eesti rahvuslik Ramsari komisjon teinud ettepaneku nimetada teiste hulgas ka Nigula raba uueks Ramsari alaks, mis kinnitab looduskaitseala erilist väärtust. Loomisest kuni tänaseni on meie põhieesmärk olnud säilitada raba inimtegevusest puutumatuna, kuid kaudseid mõjusid on nii väikesel alal siiski raske ära hoida.

Agu Leivits: Just sellepärast oleme koos Eestimaa Looduse Fondi ning meie lõunanaabritega käivitanud koostööprojekti, mida finantseerib Rahvusvaheline Keskkonnakeskus. Nigula raba koos temast ida poole jäävate Kodaja ja Rongu soodega moodustab ühtse sooala, mida läbib Eesti-Läti piir. Tervikuna vaadelduna on see soo- ala ökoloogiliselt tunduvalt väärtuslikum kui Nigula, Kodaja ja Rongu üksikult võetuna ja nii on neid ka kergem kaitsta. Kodaja ja Rongu soost jääb Eestisse vaid kolmandik, seetõttu saab seda ala kaitsta vaid koostöös Lätiga. Praegu õpimegi seda piirkonda põhjalikumalt tundma, taotleme ala kuulutamist rahvusvaheliselt tähtsaks linnualaks (IBA-alaks).

Mida huvitavat olete oma varasemates uurimistöödes kindlaks teinud?

E. V.: Läbi aegade on Nigula looduskaitsealal töötanud ornitolooge, seepärast on pikaajalised uurimistööd keskendunud lindudele. Iga-aastasi rabalindude loendusi alustati Nigulas juba 1968. aastal, nüüd oleme oma tööpõldu laiendanud ka teistesse Eesti rabadesse. Loendustulemused on näidanud, et Eesti rabade linnustikus on toimunud suured muutused, mille põhjuseks võib pidada inimtegevust. Kadunud või kadumas on sellised uhked linnuliigid nagu rabapistrik, rabapüü, samas on rabadesse elama asunud rannaniitude linde, jätkub metsavärvuliste pealetung.

Mis on saanud sellest hiiglaslikust ehitisest Kabli rannas, mis igal sügisel möödasõitjaid hämmeldusse viib?

E. V.: See on meie 17 meetri kõrgune linnurüsa. Lindude ränne on pakkunud inimestele huvi juba pikka aega ning täpseid vastuseid ei teata siiani. Nigula looduskaitseala kauaaegse direktori Henn Vilbaste algatusel loodi 1969. aastal Kablisse Eesti esimene metsalindude sügisrände uurimisjaam. Hiljem lisandus sellele veel Sõrve (1979–1990), Häädemeeste (Pulgoja roostikus, alates 1979) ning Lao jaam (alates 1983). Seni on Kabli linnujaamast saanud rõnga jalga peaaegu pool miljonit metsalindu. Uurides metsalindude sügisrännet, tekkis huvi, kust need linnud pärit on ja kui paljud meie linnujaamadest läbi rändajad on Eesti asurkonnast. 1971. aastal hakati uurima suluspesitsejate ökoloogiat. Selle töö käigus pandi Edela-Eesti metsadesse ja asulatesse üles umbes 15 000 pesa- kasti, kuid igal aastal suudeti kontrollida 10 000 kasti. Viimastel aastatel oleme saanud kasutada paremaid infotehnoloogilisi vahendeid, andmed on sisestatud arvutisse ja selle põhjal on valminud mitmed teadusartiklid.

A. L.: Praegu on looduskaitse- ala teadustöös olulisimaid suundi andmete läbitöötamine ja avaldamine. Eesti ja Soome rändeuurijate ettepanekul loodi 1993. aastal Läänemere kagupoolset osa läbiva rändetee ühiseks uurimiseks initsiatiivrühm SE Baltic Flyway, kuhu lülitusid veel teadlased Lätist ja Poolast. Töörühma eesmärk on avaldada tulemused mainekates teadusajakirjades. Juba praegu on trükis ilmunud mitu ühistööd.

Räägite kogu aeg vaid lindudest, ometi on teie embleemilgi ilusad punased jõhvikad?

E. V.: Jah, see on üks meie pikaajalisemaid uurimistöid. Ja kui silmas pidada seda, et 1967. aastal rajati meil esimesed peenrad eri jõhvikavormidega ning märgiti Nigula rabasse jõhvikaprofiil, võib öelda, et tänavu saab Eesti kultuurjõhvikas 30-aastaseks. Tegelikult asuti jõhvikaprobleeme lahendama küll juba 1965. aastal, kui kaitseala töötajate eestvedamisel hakati inventeerima Eesti jõhvikasoid.

Nüüd on kaitseala kollektsioonipõldudel säilitatud 760 jõhvikavormi, osa neist sellistest soodest, mis on turbatootmise tõttu hävinud. Kaitseala töötajad on Eesti eri paigus külvanud või istutanud jõhvikaid paarisajale hektarile. Nii on näidatud, et ka ammendatud freesturbavälju on võimalik taas marjamajandusele kasulikuks muuta, lisaks luuakse nii soodsad eeldused ka teiste sootaimede kasvuks ning soode taastumiseks üldse.

Töö jõhvikatega jõudis üheksakümnendateks aastateks niikaugele, et kinnitati Eestis siiani ainukesed kuus hariliku jõhvika sorti, mis sobivad koduaias kasvatamiseks.

Kas muude asjadega ka tegeldakse?

E. V.: Loomulikult pole tegeldud ainult jõhvika ja lindudega. Nigula raba ja metsi on teadlased üsna hästi uurinud, küll aga ei saa väita, et nii meie teadlased kui ka teised uurijad tunneksid ala läbi-lõhki. Avastamisrõõmu peaks veel jätkuma. Ent tuleb rõhutada, et looduskaitseala pole siiski olnud ainult "nohikutest teadlaste mängumaa", vaid paik, kus loodusturist saab aimu rabade ja metsade tähtsusest, õpib tundma tema taimi ja loomi...

Kas loodusturiste on palju?

E. V.: Kaitseala külastamisel on olnud nii mõõna- kui ka tõusuperioode, need on otseses sõltuvuses majandusolukorrast ning üldsuse suhtumisest loodusesse. Viimastel aastatel on enamik loodusturiste pärit Lääne-Euroopast ja Põhjamaadest: seal on jõutud suurem osa looduslikest biotoopidest ära hävitada ning nüüd käiakse neid nautimas siin, kus algupärane loodus veel säilinud on. Eestlasi endid on aga üsna harva näha, viimastel aastatel on huvi siiski suurenenud.

Et hõlbustada külastajate liikumist ja kaitsta raba ning rabasaare pinnast, ehitasime 1995. aastal uue 7 km pikkuse laudtee. Pilku rabale saab heita ka kahest maastikusse sobitatud vaatetornist. Kuid rabal, nagu kogu looduselgi, on oma taluvuspiirid, seetõttu on hakatud kü- laliste käike korraldama nii, et lindudel-loomadel oleks vahepeal häirimisvaba aeg. Eriti tuleb ekskursioone hajutada kevadkuudel ning suve alguses, kui linnud-loomad on ametis järglastega. Rabamatka võite kaasa teha ka meie Interneti koduleheküljel: http://www.loodus.ee/nigula/.