Retk juulikuise raba keskpäeva ja südaöösse

Arne Ader

Üks ilus juulikuine keskpäev rabas tuleb talumatult kuum. Tõelised linnainimesed on jõudnud selleks ajaks kihutada lähimale suplusrannale, usin maarahvas askeldab varasest hommikust innuga heinamaal. Aga minul seisab täna ees rabaretk: soovin näha juulikuise laukaraba värvipillerkaari.

Umbes kümnetuhandes kesksuvi Nigula raba vanimas paigas - see on laukaveel hõljuval mudakoorikul ulpivate huulheinte roosakaspunane ning vett piiravate turbasammalde heleroheline, kollane ja pruun; see on ka laugaste vahel sirgunud männijässide tumeroheline varjukülg, valged kalakajakatäpid ülalpool kaugusest kumava Salupeaksi sina ning laukapeegli taevasinine silm.

Pehmelt laukaservalt rabavõlusid imetledes vajun üha sügavamale sohu. Kui vesi ja turbasammal ulatuvad juba põlvini, avastan eneselegi ootamatult, et olen võõras kõigusoojaste pärusmaal. Näen, kuidas salakavalad ämblikud toimetavad männijändrike vahele tõmmatud võrguniitidel ja energiast tulvil kiilid joonistavad taevalaotusse üha kõrgemaid lennukaari. Ja siis leiavad tigedad parmud minu, andes märku, et külalisel, kes tulikuumast õhusoojast ei oska lugu pidada, on nüüd viimane aeg koju tagasi pöörduda.

üks kena juuliöö rabas on meeldivalt jahe, tema soojus tuletab pigem meelde mõnusate kevadpäevade inimsõbralikku kliimat. Lämbe päeva jooksul rabapinnalt aurunud niiskusest saab öö hakul udu, mis valgub ühtlase kihina üle kogu raba ja jääb siis täielikus tuulevaikuses seisma. Seekordne udukiht pole kuigi paks: mööda laudteed ülespoole raba platoole jalutades on see algul mulle vaat et üle pea, aga mõnesaja meetri pärast küünib vaid rinnuni. Võib aimata, kuidas müriaad loomi, kes päevase leitsaku ajal redutasid urgudes või põõsaste vilus, ajavad nüüd tarvilikke asju sellesama tiheda uduvaiba sisemuses.

Mina näen vaid seda, kuidas põhjataevas kiirustab ehapuna koidule vastu, kuidas kõikjal kasvavad rabamännid sirutavad lõputa uduvaibast välja oma latvu. On uskumatult tuulevaikne ja märealalt kostvaid harvu mudatildrite hüüdeid on saatmas öösorride ühtlane laulusorin. Seda vokivurinaga sarnanevat häält kostab igast ilmakaarest ja seetõttu tundub mulle, et tänasel kesköötunnil raba peamiselt udust ja öösorrisorinast koosnebki.