Saialill teeb hinge rõõmsaks

Aili Paju

Kui inimesel on tulnud elus kokku puutuda mõne mõjusa ravimtaimega, siis enamasti jääb see kohtumine meelde. Olgu siis taim vaigistanud valu, võtnud ära paistetuse või teinud midagi muud head.

Selle taime teadvustasin ma endale ühel ammusel varasügisel Tartu lilleturul, mis kunagi oli omaette vaatamisväärsus: kaks pikka, vastamisi paiknevat lauarida lõike- ja potililledega, ikka üks ilusam kui teine. Kord sattusin seisatama elatunud, tööriides mehe kõrval, kellele parajasti ulatati kimbuke säravaid õisi. Mees ütles usalduslikult, et igal reedel viib ta oma prouale lilli selle eest, et ta tema eest hästi hoolitseb ja teda kasib. Müüja vastas, et saialill teeb iga naise hinge rõõmsaks.

Nii et, saialill... Läks aega, enne kui tutvusin selle kauni taime raviomadustega. Tol keerulisel ajal polnud meie rahval veel jõudu asuda hasartselt otsima uusi ravimtaimi. Raviks tarvitati ammu ära proovituid, milles oldi kindlad: pärnaõied, köömned, kummel ja mustasõstramoos. Ilutaimena on saialille Eestis märkinud J. W. Luce juba möödunud sajandil: 1823. aastal ilmunud raamatus on teda nimetatud "koltseks saialilleks". Meie sajandi algul (1910) ilmunud A. K. Ginrihsoni raamatus on ta aga "arstimise rõnga lill". G. Vilbaste "Eesti taimenimetustes" (1993) märgitakse, et mitmes Eesti piirkonnas ongi teda kutsutud rõngalilleks (tuletatud saksakeelsest Ringelblume) või küünelilleks (tuletis venekeelsest sõnast nogotka). Ent rahvale omast rikast fantaasiat on jätkunud ka siia: kulliküüned, haugihammas, hundihammas, oinasarved, kringelroos, päevaroos, päevarattad ja nii kokku mitukümmend eri nimetust. Tänapäeval valitseb aga üle Eesti rahvapärane ja soe saialill.

Oma ladinakeelse nimetuse Calenula officinalis on saialill saanud vanast Roomast: calenda tähendab kuu esimest päeva. Rooma imperaatorite Nero ja Claudiuse ihuarst Dioskorides on oma teoses "Materia Medica" nimetanud teda rahustavaks, südant, maksa ja põrna turgutavaks taimeks.

See korvõieliste sugukonda kuuluv taim võib heades tingimustes kasvada kuni 70 cm kõrguseks. Vahemere maades, samuti Põhja-Ameerikas kasvab ta ka looduslikult (perekonnas on eristatud 20–30 liiki), mujal kultiveeritakse teda kui ilu-, ravim-, ja toiduvärvitaime. Aretatud on nii liht- kui ka täidisõisikuga sorte. Meil õitseb saialill juunist kuni hilissügiseni, soojal sügisel on teda õitsemas nähtud veel detsembrikuus. Kuldsed ja oran_id õisikud (läbimõõduga 3–7 cm) avanevad järgemööda.

Saialill on igas seisundis lopsakas ja dekoratiivne: nii rohelise taimena kevadel, rütmiliselt koos päikesega avanevate ja sulguvate õisikutega, kui ka roosikujuliselt paigutunud seemnetega. Iga õisik püsib vaid 2–3 päeva, kuid alati on selle kõrvale sirutumas uus. Kui varem kasvatati meil saialille peamiselt üheaastase peenrataimena lõikelillede saamiseks, siis viimase 10–15 aasta jooksul on suurenenud huvi tema kui ravimtaime vastu, seda mitmel põhjusel.

Midagi erilist peab saialilles olema,

seda kinnitas mulle maakodus ka rotipere, kes oli kapiukse sisse paraja augu närinud ja kümnete ravimtaimede seas eelistanud pesa ehitada just saialillekotti. Saialille kõik osad – lehed, juured, eriti aga õisikud – on tugeva põletikuvastase toimega, pidurdades isegi nii vitaalsete mikroobide kasvu, nagu stafülokokk või kolibakter. Saialill pärsib ka viiruste levikut. Toimeained on mõruaine kalendiin, triterpeenid, parkained, saponiinid, salitsüülhape. Leidub ka karotinoide, flavonoide, vähesel määral ka alkaloide, eeterlikke õlisid ja orgaanilisi happeid.

Farmakoloogid on selgitanud, et sel taimel on sapieritust soodustav, rahustav, haavandeid (haavu) parandav toime. Viimaste uuringute alusel on soovitatud saialille kehvveresuse, kiiritushaiguse ning pahaloomuliste kasvajate raviks. Saialill kuulub maksa- ja sapiteede põletiku, haavandtõve, kõrgenenud vererõhu puhul tarvitatavate preparaatide ja ravimteede koostisesse. Nii mõjub saialille ekstrakt koos raudrohu ja kummeliga suulimaskesta, igemepõletiku ning herpese korral. Pinget sapiteedes leevendab saialill koos ristikuõite ja sigurijuurtega.

Õisikuid korjatakse päikeselise päeva hommikupoolel.

Kuivatamine nõuab hoolt, sest taim sisaldab suhteliselt palju vett. Seepärast tuleb õisikud paigutada õhukese kihina paberile ning paigutada hämarasse sooja ruumi, kuid õhutemperatuur ei tohi seal tõusta üle 40 °C. Kodus saab saialillest valmistada tõmmist, salvi, tinktuuri. Haavandtõve ja sapiteede põletiku leevendamiseks tarvitatakse tõmmist: võtke kaks dessertlusikatäit ürti, lisage klaas keeva vett ja laske tõmmata vähemalt 20 minutit. Tarvitage 15–20 minutit enne sööki pool klaasi korraga ja kohe pärast sööki teine pool klaasi.

Tinktuur valmistatakse viinas: valage ühele kaaluosale kuivatatud õisikutele kümme kaaluosa viina ning hoidke pudelit nädalapäevad toatemperatuuril pimedas. Sobib herpese, vistrike ja kõikvõimalike haavandite ja paistetuste raviks. Sisse võetakse 50 tilka korraga (tilgutatakse vette) 2–3 korda päevas.

Oma kogemustest julgen soovitada saialille igasse koduapteeki. Olgu tegemist kareda kurguga (salv, mida saab apteegist), kriimustusega (tinktuur) või väsinud silmadega (tõmmisekompress). Ja veel: kodu saab kuldse helgi ja rõõmsa oleku, kui läheduses on õitsemas saialill.