Kümme aastat fosforiidisõjast

Rein Raudsep

Inimkonna praeguse arengujärgu kriitilisusest tuleneb eetiline ja inimlik kohustus hoiduda aktsioonidest, mis muudaksid küsitavaks järgmiste põlvkondade võimalikkuse või asetaksid nad tingimustesse, milles inimväärne elu pole mõeldav.

L. Valt, Eesti Loodus nr. 1, 1987

Fosforiidisõda tagasivaates

Sellest omapärasest veretust, kuid meile olulise tähendusega sõjast on möödunud kümme aastat. Mida see sündmus endast kujutas? Kas sõda fosforiidi pärast? Mille eest või vastu veel? Nüüd hakkab üha rohkem selguma 1987. aasta nn. fosforiidisõja laiem tähendus Eesti ajaloos. Selle sõja kohta on tekkinud ka lihtne ja ilus müüt, kus näib olevat kõik vajalik: protestid, üleskutsed, loosungid, stardipauk, meeleavaldused, lahingud, rahva võit, sangarid. Tegelikkuses oli asi keerulisem.

Fosforiidiepopöal oli pikk ja mitte nii kaunis eellugu. Napilt aasta kestnud "fosforiidisõda" ettevalmistavad sündmused algasid vähemalt tosin aastat varem. Õnn, et tuli lahvatas just sobival ajaloolisel hetkel.

Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt. Seda rohelise mõtteviisi juhtlauset oli mõtet kasutada ka Nõukogude Liidus, kui kõne all olid keskkonnaprobleemid. NL-is taheti jätta maailmale head muljet. Käesoleva kirjatüki moto, mis on valitud 1987. a. Eesti Looduse avanumbri juhtkirjast, on ajajärgule iseloomulik. Mõistujutt oli aga kombeks tsensuuri pärast: ei saanud veel otse öelda, et peetakse silmas aktsiooni, mille Nõukogude Liidu ametkonnad olid kavandanud Eesti maa ning eesti rahva jaoks.

Mitu kavatsust rajada Virumaal fosforiidikaevandused oli 1986. aastal Eestis juba veidi laiemalt teatavaks saanud; tekkivaid ohtusid tutvustas TA Looduskaitse Komisjon oma laiendatud pleenumil ülikooli aulas; EL asus ette valmistama fosforiiditeemalist erinumbrit (ilmus 1987. a. mais) jne.

Hiigelkaevandused, keskkonnakahjustused, uusasukad Venemaalt – see olnuks suur hoop Lääne-Virumaa loodusele ja majandusele, toonuks kaasa ohtlikke demograafilisi muutusi ja sotsiaalseid vapustusi. Tänu millele õnnestus seda vältida?

Enim levinud legendi järgi oli sündmuste algus 26. veebruaril 1987, kui Eesti Raadio saali kogunesid toonase Eesti NSV juhtivad tegelased ja ajakirjanikud, et pressikonverentsil "arutada Rakvere piirkonna fosforiidimaardlate evitamisega seonduvaid probleeme". Noorte Hääle toimetaja Juhan Aare tutvustas seal oma eelmisel päeval tehtud teleintervjuud Juri Jampoliga, kes avameelselt rääkis üleliidulise väetistetööstuse ministeeriumi kavadest kaevanduste kohta Toolses, Kabalas ja Rakvere külje all. See oli juba liiast. Juhan Aare kirjutas nüüd 28. veebruari Noorte Hääles artikli pealkirja all "Stardipauk Valges saalis". Nii võeti teema avalikult üles ajakirjanduses. Fosforiidisõjaga seonduvad 1987. aastal tärganud kodanikuliikumised, avaliku arvamuse esiletulek Eestis. Teadlaste, keskkonnakaitsjate, ajakirjanike, ühiskonna- ja poliitikategelaste ajend või nende kasutatud taktika fosforiidisõjas võis olla väga erisugune. Osalt on neile juba hinnang antud. Kõige järjekindlama fosforiidivastasena on tuntud ilmselt akadeemik Endel Lippmaa. Tema ongi üks fosforiidisõja kangelane. Kuid kangelaste kõrval leidub sõjas ikka inimesi, kes on seal etendanud vähem tähelepanu äratanud osa või kellele ei ole nii lihtne hinnangut anda.

Varjatud lahingud enne avalikku sõda

Kuigi Eesti maapõu on võrreldes suure Venemaa omaga vaene, ei tähenda see sugugi, et meie põlevkivi- või fosforiidivarude vastu ei oleks Nõukogude Liidus tuntud huvi. Juba 70-ndate aastate keskel oli päevakorral Toolse fosforiidileiukoha evitamine. Eesti oma fosforiidiga tegelevad spetsialistid püüdsid sündmuste käiku pidurdada. Seda ei olnud tollal sugugi lihtne teha. Akadeemik Mihkel Veiderma (oli esimees samas spetsiaalses üleliidulises komisjonis, kuhu kuulus ka Endel Lippmaa) pidas pikki raskeid lahinguid "fosforiidihulludega". Need kabinetivõitlused jäid Eesti avalikkusele teadmata.

Toolse fosforiidileiukohta kavandati algul lahtist kaevandamist. Õnnestus veenda, et sellise moodusega kaasneks paratamatult väga tülikas keskkonnasaastus, eelkõige puistangutesse sattuva diktüoneemakilda isesüttimine jne. Loodus- ja elukeskkonna huve arvestades tuleb maa-alune kaevandamine harilikult lõppkokkuvõttes odavam. Nõnda sai põhjendada vajadust teha plaanid ringi ja nii kulus aeg. Kui vahepeal selgus, et pisut lõuna pool, Rakvere ja eriti Kabala kandis, on hoopis suuremad fosforiidivarud kui Toolses, suundus NL-i vastavate ametkondade (põhiline kurja juur oli ikka väetistetööstuse ministeerium oma allasutustega) huvi sellele uuele, näiliselt perspektiivsemale piirkonnale. Toolse oligi sedapuhku pääsenud.

Meie uurijad – geoloogid, keemikud, mäeinsenerid jt. – võtsid nüüd Rakvere–Kabala fosforiidi probleemidega tegelema hakates ja niiviisi tähelepanu teisale suunates endale muidugi suure riski. Mis siis, kui kõigist mõistlikest põhjendustest ja muudest takistustest (ehkki need näisid olevat tervele mõistusele ületamatud) hoolimata otsustatakse Pandivere kõrgustiku jalamile ikkagi rajada sügav kaevandus? Tühja sellest, et Kabala fosforiidi maapõuest kättesaamise raskustest oli küll kirjutatud nii Eesti Looduses [3] kui ka teadusajakirjades [2]. Ei olnud ja ei ole nüüdki siiski õiglane süüdistada Eesti geolooge, et nad üldse maavarasid uurivad või fosforiidiga tegelesid. Ilmselt leidus ka meie ametnike või uurijate seas mõni, kel auraha ja kuulsuse lootuses poleks midagi olnud selle vastu, kui Eesti fosforiidileiukohtades oleks kaevandamine kõigest hoolimata lahti läinud. Aga nemad olid siiski erand.

Meie geoloogiavalitsuse peageoloog Peeter Vingissaar, kes oli astunud välja fosforiidikaevanduste vastu, kaotas koha. Kui kõik Eesti geoloogid oleksid algusest peale avalikult astunud välja igasuguse fosforiidikaevandamise kui mõttetu ja loodusevaenuliku (või mis veel hullem, kui ühtlasi Eesti maa ja eesti rahva vaenuliku) tegevuse vastu üleüldse, siis oleks nad uuringutest kõrvale jäetud ja asendatud mujalt pärit "mõistvamate" kolleegidega. Kogu praktiliste eesmärkidega geoloogiline uurimistöö Eestis allus nimelt NL-i geoloogiaministeeriumile. Ja sel juhul poleks fosforiidiga enam pikka aru peetud.

Sõja tulemused

Eesti iseseisvusliikumine olevat saanud õige hoo sisse fosforiidisõja innustusel. Pateetiliselt väljendudes: tuha all hõõgunud iseseisvuse söed lahvatasid laia leegiga põlema võiduka sõja tuuletõmbuses. Mõned arvavad, et Nõukogude Liidu lagunemises ja Kesk- ning Ida-Euroopa riikide vabanemiseski on "süüdi" Eesti fosforiidisõda. Ehk ongi selles arvamuses on kübeke tõde...

Igatahes oli otsene kasu see, et kaks Eestisse kavandatud hiigelkaevandust (Toolse ja Kabala) jäid rajamata ja tuhanded võõrtöölised tulemata. Alles on puhas põhjavesi enamikus Pandivere kaevudes, ei jookse mürgist reovett mööda Kunda ja Pada jõe sänge. Kaevanduste ähvardav oht aitas muuseas kiiremini ning avaramates piirides luua Pandivere veekaitseala.

Alates fosforiidisõjast pidid eesti rahva arvamuse ja tahtega hakkama tõsiselt arvestama NL-i seni kõikvõimsana tundunud ametkonnad, otsuste tegijad Tallinnas ning Moskvas.

Kevad 1987 tõi Eestis kaasa erilise meeleolu, täis seni avastamata eneseteadvust ja vast tärganud lootusi.

"Fosforiidivastased" aktsioonid haarasid eriti kaasa noori. Tegevus kandus juba tänavale. Üliõpilaste mairongkäigus Tartus kanti nendele päevadele iseloomulikke loosungeid:

KAINE PILK VIRUMAALE – VIRUMAA FOSFORIIT: AVALIKUSTAMINE! AVALIK ARVAMUS? – PUHAKE RAHUS, KABALA KÄSIJALGSED!

Kui 14. mail kõlas Tartu levimuusikapäevade ajal Raekoja platsil esmakordselt Alo Mattiiseni "Ei ole üksi ükski maa", kandsid noored kollast särki kirjaga FOSFORIIT? TÄNAN, EI!

Niisugune oli meeleolu siis. Nüüdseks on aeg on palju paika pannud, toonud juurde selgust ja mõndagi hinnangut muutnud.

Raske on määratleda, millal fosforiidisõda tegelikult lõppes. Järk-järgult vaibus see arvatavasti 1988. a. jooksul.

Samas tasub meenutada ka Eesti ühe tolleaegse looduskaitse tippjuhi Heino Luige öeldud paradoksi: "Fosforiidisõda võideti ammu enne seda, kui see peale hakkas."

Mis sai hiljem?

1989. aasta detsembris valmis Eesti geoloogidel Kabala detailuuringu aruanne. Selle kokkuvõttes oli kaks olulist punkti: 1) Kabala fosforiiti kasutusele võtta ei saa; 2) uuringuaruannet Moskvasse mitte saata. Juba iseseisvuse päevil kinnitas Eesti maavarade ja põhjavee komisjon Kabala fosforiidivaru passiivse reservvaruna. See on selline varu, mida ei tohi ilma täiendavate uurimistööde ja keskkonnaohutust tagavate meetmeteta kaevandada. Alles 1996. a. arvas Eesti maavarade komisjon kõik meie fosforiidivarud (kogu Rakvere suurmaardla, Toolse, Tsitre ja Aseri varud) passiivseteks. Seda nende kaevandamise keskkonnaohtlikkuse ja teadmata kasutusvõimaluste tõttu.

USA-s asuva Rahvusvahelise Väetisearenduskeskuse (IFDC) ja ÜRO eksperdid kaalusid Eesti Vabariigi valitsuse palvel juba 1992. aastal meie fosforiidi tugevaid ja nõrku külgi [4]. Nende arvamus Toolse maardla tasuvuse kohta: on vaja teha täpsemat uurimistööd, kuid tõenäoliselt ei ole fosforiidi kaevandamine tehniliselt ega majanduslikult otstarbekas, pealegi poleks see mõistlik keskkonnakaitseliselt ja sotsiaalselt seisukohalt.

Fosforiit kui võimalik tuleviku maavara on Eesti maapõues enamasti alles ja ei kao sealt kuhugi. Õige on seda mitte puutuda. Ehk tulevikus saavad inimesed targemaks ja oskavad otsustada, kas on üldse võimalusi seda maavara välja võtta ja mõistlikult kasutada.

KIRJANDUS:

1. E r n i t s, P., 1997. Kümne aasta tagustest fosforiidilahingutest. Postimees, 30. aprill.
2. P u u r a, V. A., R a u d s e p, R. V., R a s s, V., T u u l i n g, I., 1983. O zonah dislokacii i vtoricnoj dolomitizacii severo-vostocnoj casti Rakvereskogo mestorozdenija fosforitov. Eesti NSV TA Toim., Geoloogia, 32.
3. R a u d s e p, R., 1982. Eesti fosforiit ja selle uued maardlad. Eesti Loodus, 8.
4. R a u d s e p, R., 1995. Toolse fosforiit endiselt päevakorral. Eesti Sõnumid, 4. aprill.