Elamus Katri pangal

Anneli Palo

Kuumus on mõneks päevaks raugenud. Kuigi, randade inventeerimine on päris meeldiv tegevus ka palava ilmaga. Karala küla on kaugel seljataga, loksume umbes kolmandat kilomeetrit mööda Lääne-Saaremaa pinnasteed, mis viib endiste piirivalveehitiste juurde Katri pangal. Ümbrus on õige inimtühi. Jälgin kaarti – varsti peaksime kohal olema. Jah, seal see ongi. Ronime autost välja ja vaatame ringi. Ootamatult seiskub pilk taimel pangapragudes: see on ju... päevalill! Neid on ridamisi mitukümmend taime, ja mitte ainult paekivilõhedes, vaid ka sealsamas algaval liivarannal. Nagu pisikesed päikesed vaid veidike kõrgemal vahuharjas lainete maabumisjoonest. Kuidas nad siin vastu peavad? See oli esimene küsimus, mis pähe tuli. Kust nad siia said? See oli teine.

Kas oskab keegi seletada, kuidas võisid jõuda päevalilleseemned inimtühja, turismimarsruutidest puutumata randa? Kuidas on nad küll seal – tuulte ja soolase vee meelevallas kasvama hakanud?