Uitmõtteid looduse pildistamisest

Urmo Lehtveer

On meeldiv, et Eestis ei ole looduspildi tegemiseks ainus võimalus külastada looduskaitseala või rahvusparki. Kauneid ja metsikuid paiku võib veel leida igast maanurgast. Igal paigal on oma nägu ja oma võlu. Seda olen kogenud oma kümne aasta jooksul tehtud retkedel Eestis. Kõige selgemalt kõigist teistest eristuvat koha hõngu olen kogenud Alutagusel. Võimalik, et see on seotud minu esimeste loodusretkedega sinnakanti. Samas on see ainuke koht Eestis, kus mind valdav meeleolu on võrreldav Venemaa avarustel või Põhja-Skandinaavia tundrutel kogetuga. See on segu üksindusest, mahajäetusest, mingist teistsugusest aja kulgemisest.

Mind võlub, et võib käia kümneid ja sadu kordi ühes ja samas jõesopis ning alati leida midagi uut. Iga aasta, iga päev, kuu, aastaaeg lisab tuntud paigale midagi kordumatut. Iga kord loodan kogeda seal midagi uut. Peaaegu kunagi ei tule pettuda, sest looduses uitaja meeleolu koosmõjus valguse, värvide ja lõhnadega on see, mis annab hetkedele ja piltidele alati oma näo. Midagi ei kordu samamoodi, vaid ikka mingi uue varjundiga. Kui näed kevadel muidu alati veerohke jõesängi põhjas kollendavat varsakapjade merd, siis tuleb seda nautida, sest on vähe lootust, et selline vaatepilt kordub. Asjaolud ei lange lihtsalt enam kunagi just nii kokku.

Vaid pikaajaline suhe paigaga avab selle koha võlud, omapära ja saladused. See on nagu inimesega. Kui oled kellegagi palju koos, rasketes ja tobedates olukordades, siis õpid inimest alles õieti tundma. Võid aimata tema mõttesügavusi ja tegevuse loogikat. Tuleb esile isiksuse võlu. Seda olen kogenud Alutagusel ja Kesk-Eesti metsades, kus asuvad paigad, mis mulle iga retkega aina armsamaks on saanud.

Mis on hea pilt? Enda puhul tean, et märk heast pildist on see, kui seda nähes hakkavad justkui sipelgad mööda selga jooksma. Miski sunnib pilti ikka ja jälle kätte võtma ning uurima. Sellist tunnet olen tajunud vahel mõnda ajakirjafotot vaadates või albumit sirvides. Tundub, et häid pilte on kahesuguseid: ühed, mis “niidavad” hoobilt, ja teised, mille väärtus kasvab iga järgmise vaatamisega. Paraku on nii, et tuttavas looduskeskkonnas tehtud pilt pakub suuremat äratundmisrõõmu ja naudingut kui mõni võõras, eksootiline foto. Võib küll nautida teostuse professionaalsust ja objekti ilu, kuid midagi olulist jääb puudu.

Olen paar korda pidanud kogema, kuidas kultuuritaust ja suhe loodusega määrab suhte looduspildisse. Kord pani üks saam mind oma kodus seisma suure seinal rippuva foto ette ja küsis, mida ma seal näen. Pildil olid udulooris aimuvad tundrud. Minu vastuse peale, et pildil on mäed, saam vaid muheles ja käskis mul hoolega vaadata. Vaatasin pilti õhtu jooksul ikka ja jälle, ühe ja teise nurga alt, kaugemalt ja lähemalt. Saam aga küsis iga natukese aja tagant, kas olen midagi leidnud. Isegi hommikul kohvilauast pilti kiigates ei suutnud ma sealt otsitavat leida. Saam jättis otsitud seida asukoha minu eest varjule. Teinekord sirvisid kolm saami õhtuses teelauas luulekogu, mis oli illustreeritud plaatkaameraga tehtud väikeste mustvalgete loodusfotodega. Kapi otsast ilmus välja suur luup, millega iga pilti hoolega uuriti. Pildil olevat sipelgapesa vaadeldes selgus, et enamik sipelgaid magab, järgnes elav arutelu sipelgate talveunest. Järvega pildilt leiti kusagil kauguses teisel pool vett suure kase alt vana lõkkease ja punktidena paistvad põdrad taamal mäeküljel. See on näide sellest, kuidas omast keskkonda kujutaval mustvalgel looduspildil, rääkimata raamatust, võib olla ühe inimese ja rahva jaoks võrratult suurem tähendus kui teisele.

Fototehnika, millega looduses ringi käin ja pilte teen, on Zenit ET, Fujica 605 ST, Pentacon six TL ja nende juurde kuuluvad objektiivid. Valdavalt pildistan diapositiivfilmidele Velvia ja Kodak Elite, negatiivfilmist kasutan Kodak Goldi.