Laululuik Luuga lugu

Enn Kalve

1996. aasta 26. oktoobri päeval tungis mu ellu külaline, kes on minu suhtumist loodusesse tugevasti kujundanud. Ja ehkki mõistsin taimedest ja loomadest ennegi lugu pidada, aitas tol päeval kohatud lind mul leida kontakti inimestega, kelle huvid on minu omadega sarnased: tänu Luugale olen nüüd Eesti ornitoloogiaühingu liige.

Sel päeval kodutallu tagasi pöördudes nägin Valgjärvel Põlvamaal kummalist vaatepilti. Külarahva ees seisis tohutu suur luik, kõneldes oma keeli, justkui püüdes midagi inimestele selgeks teha, vahepeal mõnda heatahtlikult riietest tirides.

Luik oli näljas – sõi ära talle tükkhaaval visatud poolteist pätsi saia. Kui luik enam pakutust väljagi ei teinud, kadus ka inimeste huvi tema vastu. Kohe tulid aga uued huvilised – asulas ringi lonkivad koerad. Paistis, et inimsõbralik luik ei saa aru, millist ohtu kujutavad talle näljased krantsid, seepärast viisin linnu autoga oma kodutallu.

Esialgseks elukohaks sai luigele meie pooltühi laut, kus ta otsis seltsi seapõrsa kõrvalt; too suhtus temasse soliidse lugupidamisega. Käisin linnuga väljas jalutamas, luik kõndis mu järel nagu lambatall. Järgmisel päeval tegi ta kõrgel talu kohal mitu tiiru ja maandus jälle minu kõrvale.

Nähes, et oleme saanud endale uue kodakondse, pöördusin abi saamiseks ornitoloogiaühingusse. Abilised tulidki, ornitoloogid Leho Luigujõe ja Arne Ader.

Selgus, et tegemist on Soome rahvuslinnu – laululuigega (Cygnus cygnus). Eestis kohtavat neid linde peamiselt läbirändel, viimastel aastatel on siiski teada ka mõned pesitsusjuhtumid. Nende tavaline suvine elukoht olevat aga tundraaladel Soomes ja Venemaal, vähesel määral ka Rootsis. Kevadel võib neid suurte parvedena näha Lääne- ja Saaremaa merekäärudel, kus nad edasirändeks toiduvarusid täiendavad.

Vestelnud teadlastega, otsustasime hoida laululuike ületalve siinsamas meie kodutalus, kevadel aga viia ta Matsalu looduskaitsealale, kus ta tõenäoliselt seltsib oma läbirännul olevate liigikaaslastega.

Peategelane ise aga leidis järgmisel hommikul endale sobivaima elureiimi. Teinud kõrgel talu kohal mõned tiirud, maandus ta talust 150 meetri kaugusel imepisikesel järvel. Talle oli seltsiks neli metsparti, kelle keskel luik tähtsalt askeldas.

Iga hommik algas nüüd luigele lisatoidu viimisega. Lind usaldas mind täielikult, pehme leiva- või saiatüki võttis ta vastu peost. Selle püha toimingu juurde kuulus luige tasane kõne, vahel tundus, et isegi mõistan seda. Andsime abikaasa Eiliga linnule nimeks Luuga tema võimsa trompetihääle tõttu, millega ta meid igal hommikul tervitas. Kaudselt meenutas selle kõla talle antud nime.

Ilmad aga muutusid üha külmemaks. Ühel hommikul olid ka metspardid läinud ja Luuga jäi üksinda. Jääkate järvel muutus üha paksemaks ja nii oli luigele jäänud vaid mõni ruutmeeter vaba vett. Nüüd tuli Luuga kinni püüda. Esimesel katsel see ebaõnnestus, sest kui olin käpuli mööda jääd luigeni jõudnud ja katsusin temast kinni haarata, vajusin ise läbi jää. Veerand tundi rinnuni vees sumades ja jääd lahti murdes õnnestus siiski lõpuks kaldale jõuda. Luuga tatsas sel ajal solidaarselt jääserval minu kõrval.

Järgmisel päeval, alles kolmandal katsel, saime luige siiski kätte ja siis algas Luuga talvitumine laudas koos vana sea, põrsa ja kanadega. Ees aga seisis veel neli pikka talvekuud.

Luuga tundis end laudas tõelise karjajuhina. Kanad ja kukk said sabast kõvasti sakutada, kui katsusid enne teda maitsta ükskõik kellele toodud toitu. Isegi suurele seale näitas ta koha kätte: kui ma rõngassaba enne Luugat kõnetasin ja siga selle peale ennast esijalgu pidi suluservale upitas, siis koputas Luuga paar korda seale nokaga pähe, mispeale vaene loomake kiiresti nelja jala peale tagasi laskus.

Väljas kogus külm jõudu. Et laudas sooja hoida, võtsime appi soojapuhuri, mis meid kümmekonna päeva jooksul hädast välja aitas. Ühel külmal talveööl nägin unes kevadet, justkui oleksime autoga teel Luugat mere äärde oma liigikaaslaste juurde viimas ja hiljem luik ebalevalt omade juurde ujumas...

Unenägu täituski ootamatult ruttu. See oli juba märtsikuul, kui Leho Luigujõe Luugale järele tuli, rõngastas ta helesinise kaela- ja jalarõngaga 2U19 ja algaski sõit mere äärde.

Nagu Leho Luigujõe hiljem jutustas, sõitis ta ühtejärge Pärnumaale Lao randa. Seal seilas parasjagu ligikaudu 800-pealine luigeparv kilomeetri kaugusel meres. Kaldad olid seal veel umbes poole kilomeetri jagu jääs. Kahel korral tõusis Luuga õhku, mõlemal korral aga maandus tagasi Leho kõrvale jääle. Alles kolmandal korral lendas luik omade juurde avamerele. Järgmisel päeval nägi Leho binokliga teda koos teistega ringi ujuvat, tunnusmärgiks helesinine kaelarõngas.

Meil kodus Valgjärvel hakkasid nüüd päevad tunduma uskumatult pikkadena. Aeg-ajalt helistasid Tartu ornitoloogid ja pajatasid Luuga uutest seiklustest Pärnumaal.

Oma liigikaaslaste juures läbes ta olla vaid kaheksa päeva, seejärel otsis seltsi rannikul inimeste kodudest. Mõne päeva oli ta Maria motellis külaliseks, seejärel aga vanainimeste juures ning nõudis söögiks vaid saia. Lõpuks asutas luik end elama Kõpu metsavahi August Märksoo tallu.

Ühel päeval helistati mulle ja loeti ette Maalehe artikkel, kus oli juttu luigest Pärnumaal: ta rändavat perest perre ja võtvat inimeste peost julgelt toitu vastu. Pärnu Postimehe abiga õnnestus mul Luuga asukoht kindlaks teha. Abikaasa muutus mõtlikuks ja ütles, et võiksime Luuga tagasi tuua. Selgus, et olime ühel ajal heietanud sama mõtet. Rääkisime sellest ka ornitoloogidele, kes kiitsid mõtte heaks. Ühine arvamus oli, et ju Luuga ei tahagi enam oma liigikaaslaste juurde tagasi minna.

Niimoodi jõudsimegi 7. mail Kõpu metsavahi August Märksoo tallu, leides eest äärmiselt meeldivad looduslembesed inimesed. L. Luigujõe soovitusel võtsime Luuga kaelast ära rände uurimiseks pandud sinise rõnga. Seejärel tõime Luuga koju tagasi.

Valgjärvel puhkas Luuga reisiväsimusest mõned päevad küüni all, seejärel viisime ta süles oma järvekesele, kus ta ennast mugavalt sisse seadis. Igapäevast toitu – leiba, saia ning teri – viisin talle täpsetel kellaaegadel. Kui juhtusin hiljemaks jääma, siis jalutas ta juba üle põllu mulle vastu.

Vahepeal oli luik mind aga unustanud. Kõpu metsavahi juures ei tundnud ta mind enam ära, kuigi enne olime suured sõbrad. Siiski saime peagi jälle sõpradeks. Valgjärvel oli Luuga täiesti vaba, lendas iga päev mõned lühemad ringid ning maandus siis taas järvekesele.

Maikuu keskel pidin minema haiglasse. Nüüd hakkas Luuga mind omal käel otsima: käis naabertalude hoovides ja klõbistas nokaga vastu autode klaase. Läheduses paikneva puuärimeeste firma juures vaatas ta kõik sõiduautod läbi. Lõpuks tuli ta meie koduväravasse ja tiibu laotades ei lasknud enam kedagi sisse. Niimoodi ootas ta mitu päeva, ööseks aga läks oma järvekesele.

Kui tulin haiglast tagasi, süvenes meie sõprus veelgi. Kui lind oli toidutoomise ajal järvekese teises ääres, siis ta mitte ei ujunud minuni, vaid tuli kui vesilennuk tiibasid lehvitades, jalad vees, kastes mind tihtipeale läbimärjaks. Luuga igapäevased lennud muutusid nüüd üha pikemaks ning kestsid mõnikord terve päeva. Ta muutus kelmikalt edvistavaks. Et tegemist oli isaslinnuga, nagu kevadel merele viies selgus, siis oletasin, et ta on endale leidnud kusagilt pruudi. See tundus küll olevat ebatõenäoline, kuid mine sa tea. 10. juuni õhtul oli ta iseäranis elevil ja järgmise päeva hommikuks oli ta läinud, jättes meile enesest mälestuseks sulgimisajast suure tiivasule ja hulga värvifotosid.

Nüüd on möödunud peaaegu aasta, jälle on akna all mädajärvekesel askeldamas kuus metsparti, pole vaid Luugat, keda meie pere ei unusta kunagi.

Olen tänulik igaühele, kes teab midagi tema edasisest saatusest ja kirjutab sellest Eesti Looduse toimetuse aadressil.

September 1997, Valgjärve