Kihtpilved ja hall talveilm

Milvi Jürissaar

MITMEL TASANDIL PILVED KARMI NORRA RANNIKU KOHAL. ISELOOMULIKULT MADALAD KIHTPILVED ESIPLAANIL VARJAVAD MAAPINDA NAGU PEHME VILLANE TEKK.

Sulgeme hetkeks silmad ja kujutleme vaimus kaht talvepäeva ja -ööd.

Esimene päev ja öö.

Juba mitu ööpäeva on kestnud mõõdukalt külm talveilm. Päeval paistab päike, taevas on säravsinine ja pilvitu. Pärast päikeseloojangut läheb külmemaks. Nõgude kohale ilmuvad uduvaalud, mis aegamööda laienevad. Mõne aja pärast katab udu ümbruse täiesti, ainult taevas, kuu ja tähed on veel nähtavad. Siis aga kerkib udu kõrgemale ning taevas kattub üleni ühtlase halli pilvekihiga. Pilved on nii madalad, et tundub, nagu võiks neid näpuga puudutada. Hommikul suitsevad korstnad, suits liigub laineliselt pilvekihi all horisondi poole. Puuoksad, telefonitraadid ja suvest jäänud kõrged rohukõrred on kaetud okkataoliste härmatisenõeltega.

Teine päev ja öö.

Pärast külmi talveilmu hakkab minema soojemaks. Tasahilju algab lumesadu. Tõuseb tuul, keerutab tuisk. Pikkamööda vahetub lumesadu lörtsiga, viimaks hakkab langema peenikesi vihmapiisku. Ilm läheb sulaks. Mõne aja pärast lõpeb vihm, tuul vaibub. Pilved on hallid, pehmed, madalad; nii madalad, et tundub, nagu võiks neist kinni võtta. Sajab uduvihma, mida pole küll silmaga näha, kuid võib tunda, kui pöörata nägu vastu tuult.

Mõlemal juhul katsid taevast kihtpilved, ladinakeelse nimetusega STRATUS. Rahvasuu nimetab nii- suguseid pilvi sageli udupilvedeks. Seda sellepärast, et nad võivad katta taeva täiesti ühtlase udutaolise kihina (Stratus nebulosus). Mõnikord on kihtpilved natuke lainelised (St undulatus) või tükilised, nagu oleks keegi nad katki rebinud (St fractus).

Kus kihtpilved tekivad?

Kihtpilvede alumine piir on madalal. Sageli on aga raske alumise piiri täpset kõrgust määrata, sest pilved ilmuvad ja algavad nagu märkamatult. Tavaliselt piirdub nende pilvede alumise piiri kõrgus maapinnast 100–200 meetriga, mõnikord ulatuvad nad veelgi madalamale. Harva algavad kihtpilved kõrgemal kui 200 m. Pilvekihi paksus on enamasti vaid paar-kolmsada meetrit, üksikjuhtudel ulatub 600–900 m-ni.

Ülevalt piiritleb kihtpilvi sageli inversioonikiht, pilved on tekkinud niisiis selle kihi alla. (Atmosfääri puhul tähendab inversioon temperatuuri tõusu kõrguse suurenedes vastupidiselt sealsele üldisele temperatuurijaotusele. Inversioonikiht mõjutab mitmesuguste pilvede teket.) Soe inversioonikiht on takistus tõusvatele õhuvooludele. See on põhjus, miks kihtpilvede puhul suits valgub laiali horisontaalsuunas. Kui kihtpilvede all tekib laineline õhuliikumine ja ühtlasi nõrk turbulents, annab see väikeses lennukis tunda õhuaukude näol. Pakaselistel öödel inversioonikihtide alla tekkinud kihtpilvedel on looduses täita oluline ülesanne: nad kaitsevad maapinda, puid ja põõsaid nagu pehme villane tekk liigse jahtumise eest.

Pärast lumesadu ja tuisku võivad kihtpilved tekkida tsükloni soojas sektoris, kui maapinna lähedal algab sooja õhu jahtumine.

Igal juhul on kihtpilved seotud ühe õhumassiga ja tekivad ühe ning sama õhumassi sees. Siin varem tutvustatud rünksajupilved ja kihtsajupilved on seotud atmosfäärifrontidega ning kujunevad kahe õhumassi piiril.

Sademed kihtpilvedest

Üldiselt on kihtpilvedest langevad sademed nõrgad: piisad ja tahked kübemed on väikesed. Talvel sajab kõige sagedamini lumeteri. Lumeterad võivad esineda küllalt madalal õhutemperatuuril (kuni -10 kraadi). Nad on valged terakesed, kepikesed või plaadikesed läbimõõduga 1–2 mm. Tihti meenutavad nad mannateri. Mõnikord võib kihtpilvedest langeda üksikuid tähekujulisi lumehelbeid.

Sügisel ja talvel sulailma ajal võib kihtpilvedest sadada uduvihma. Uduvihm on nii peenike, et piisakesed pole nähtavad, veepinnale nad ringe ei jäta. Uduvihm on märgatav tumedal riidel, kuhu moodustub hallitust meenutav sade. Mõnikord on uduvihm allajahtunud olekus, st. teda sajab, kui õhutemperatuur on alla nulli. Niisugusel juhul moodustub uduvihmast teraline härmatis. Teraline härmatis võib tekkida ka udust, kui õhutemperatuur on miinuspoolel. Teralise härmatise ladestus koosneb härmanõeltest. Kui vaadata neid nõelu luubi all, siis on näha, et nad koosnevad pisikestest ümmargustest teradest, mis on külmunud üksteise külge (joonis). Ka härmatis kaitseb puid külmumise eest.

Õhuliiklusele teevad kihtpilved tõsiseid takistusi, sest nad on enamasti tülikalt madalad. On pandud tähele: kui kihtpilvede ülemine piir on täiesti sile, siis asub nende alumine piir maapinnast vaid mõnekümne meetri kõrgusel. Kui aga ülemine piir on kühmuline ja laineline, siis on alumise piiri kõrgus 150–300 m vahel. Kihtpilvede puhul on üsna halb nähtavus. Uduvine tõttu piirdub horisontaalne nähtavus siis harilikult 1000–5000 meetriga.