IX Eesti-Soome ornitoloogide päevad |
I 1937 16.–18.05 HELSINGI; Saaristo, Wik 27.–29. septembrini peeti Soomes Lammi bioloogiajaamas Eesti-Soome ornitoloogide päevad. Kahepäevasel konverentsil esitati üle kahekümne teadusliku ettekande, tutvuda võis mitmete posteritega, näidati loodusfilme ja slaide. Eelviimasel päeval tehti laevareis Kelvenne saarele Päijänne rahvuspargis. Eesti Loodus küsitles Lammis BirdLife Suomi Eesti asjade koordinaatorit Ilkka Sténi, kes on käinud kõikidel sõjajärgsetel ühisüritustel.
Miks hakati korraldama Eesti-Soome ornitoloogide päevi?Kõige olulisem põhjus oli ilmselt see, et mõlemad, nii Soome kui ka Eesti teadlased tahtsid teada, millised on naabermaa uurimissuunad. Ka rootslastega on meil head kontaktid, aga koostöö eestlastega on oluline kas või sellepärast, et Soome linnud tulevad Eesti kaudu. Rändlindude uurijale on väga tähtis saada infot just nendest maadest, mida läbivad rändeteed. Võib öelda ka nii – meil on ühised linnud. Lammi kokkusaamine on arvult juba üheksas?Enne sõda saadi kokku kahel korral. Esimesel kokkusaamisel käis kaheksa eestlast Helsingis ja 1939. aastal oli kolmteist soomlast Eestis. Edasi tuli pikk vahe. Järgmine ühisüritus peeti 1968. aastal. Kuidas see tookord üldse võimalikuks sai?Eerik Kumari, kes oli osalenud ka mõlematel Eesti-Soome ornitoloogide päevadel enne sõda, oli see mees, kes asjad jälle käima pani. Ma ei tea, kuidas see poliitiliselt võimalik oli, ent ilmselt oli siin oma osa Soome presidendi Kekkoneni 1965. aasta külaskäigul Tartusse. Küllap ka see, et Kumari oskas hästi põhjendada ürituse vajalikkust. Kuid sellest hoolimata oli soomlastel väga raske Eestisse tulla. Kõigil pärastsõjaaegsetel kohtumistel on osalenud soomlastest Juhani Rinne, Seppo Vuolama ja mina, eestlastest Vilju Lilleleht ja Tiit Randla. Neid, kes käisid päris esimestel päevadel, enam pole. Mis on meelde jäänud esimesest käigust Eestisse?Ettekanded peeti Tallinnas, aga kavandatud oli ka ekskursioon Tartusse. Kõik oli punktipealt kirja pandud, teepealseid linnuvaatlusi, nagu see nüüd tavaks on, polnud ette nähtud. Mäletan veel, et 1968. aastal oli kaasas väga palju harrastusornitolooge, kes tahtsid väga Eesti linde näha. Siiski saime kauplemise peale teha väikese peatuse Emajõe luhal. Samas oodati meid juba Tartus, aga kui buss peatus, läksime kiiresti igale poole laiali ning linnumehi ei õnnestunud enam kuidagi bussi tagasi saada. Vaatasime linde üle tunni aja, buss jäi hiljaks ja Kumari oli väga närvis. Järgmised kaks korda olid kokkutulekud Soomes. 1979. aastal, kui ornitoloogide päevi peeti Pärnus, saime esimest korda ametlikult käia ka looduses. Külastasime tookord Matsalu ja Nigula looduskaitseala. Pärnu konverentsi aeg oli eestlaste jaoks vist kõige raskem, siis peeti ettekanded vene keeles. Kas Eesti-Soome ornitoloogide päevad annavad lihtsalt suhtlemisvõimaluse või aitavad need kaasa ka teadustööle?Pärast sõda, aastatel 1968– 1986 olid eestlaste suhtlemisvõimalused muu maailmaga väga väikesed, Eesti-Soome ornitoloogide päevadel loodi eelkõige kontakte välismaa teadlastega, saadi teaduslikku kirjandust, aga soomlastele andis see võimaluse piiluda raudse eesriide taha. Nüüd, siin ettekandeid kuulates, on selgelt näha, et eestlastel on väga kõrge ornitoloogiline tase, seda näitavad kas või diskussioonid ettekannete järel. Praegu on infovahetus väga hoogne. Kas soomlased on huvitatud edaspidistest kohtumistest?Kindlasti. Ma arvan, et viimase aja pikad vahed – kuus aastat – tulenevad sellest, et poliitiline olukord on kiiresti muutunud ja eestlastel on olnud pingeline ümberkorralduste aeg. Normaalne vahe oleks kolm-neli aastat, aga see muidugi sõltub sellest, millal teie ühing nüüd järgmise kohtumise korraldab. Eesti ornitoloogiaühing on võtnud suuna linnukaitsele, ühing on avatud kõigile huvilistele, pole enam pelgalt akadeemiline lindude uurimise organisatsioon. Kuidas on Soomes?BirdLife Suomi on katusorganisatsioon, millel on 29 osaorganisatsiooni, üks neist on Soome ornitoloogiaühing. Viimane on akadeemiline või rohkem ornitoloogiline ühing, ent ka seal tegeldakse linnukaitsega. Ühingul on 550 liiget, kellest enamik on kõrgharidusega inimesed: teadustöötajad ülikoolidest, õpetajad, siiski on ka lihtsalt harrastajaid. Liikmeskonda kuuluvad inimesed kogu Soomest. Teised osaorganisatsioonid on rohkem harrastajatele mõeldud. Need on kohalikud linnuklubid, nagu näiteks teil Pärnu linnuklubi. Meil on Helsingis Tringa jpt. Veel on Bongariliitu, nemad põhiliselt vaatlevad linde. Uus ühing, mis eestlastele peaks huvi pakkuma, on Viron lintuseura, sinna kuuluvad soomlased, kes käivad Eestis linde vaatlemas. Praegu ei kuulu ühing veel BirdLife Suomi alla, aga nad teevad koostööd küll. Viron lintuseura loodi, sest pidevalt Eestis linde vaatlemas käivad harrastusornitoloogid tahtsid oma organisatsiooni, et olla teiste käikudega kursis. Millisena näete EOÜ tulevikku?Oluline on jätkata tööd mõlemas suunas, nii lindude uurimist kui ka kaitset. Mida rohkem on EOÜ liikmeid, seda parem on ellu viia linnukaitse põhimõtteid: teha looduskaitse- ja linnukaitsetööd. Just lihtsad linnuhuvilised aitavad linde kaitsta ja on loomulik, et nad astuvad sellesse ühingusse, mis seda suunda rõhutab. Kuivõrd on Soomemaal uuritud oma rahvuslindu?1950. aastal kirjutas Yrjo Kokko raamatu laululuigest. See oli aeg, mil need kaunid linnud olid Soomest kadumas. Kui raamat ilmus, oli järel vaid 10–20 paari. Mõne aasta pärast kirjutas Yrjo Kokko teise raamatu – “Nad tulevad tagasi”. Esimene raamat oli ajendanud ühiselt kaasa aitama laululuikede kaitsele ning luikede hulk suureneski: 1953. aastal oli neid võib-olla sada paari. Need kaks raamatut tegid laululuige Soomes nii populaarseks, et kõik soomlased tundsid teda. Seepärast oli väga loomulik, et laululuik valiti Soome rahvuslinnuks. 1960-ndatel uurisin ka ise laululuiki. Lõuna-Soomes ei olnud siis ühtegi paari, vaid Põhja-Soomes pesitses sadakond paari. Nüüd on Soomes laululuiki vähemalt tuhat paari ja nad pesitsevad juba ka Helsingi lähedal. Ja neid jätkub Eestissegi.
Küsitlenud Kristel Ader |
