Talvised puud on nagu “missid trikoovoorus”: kõik kumerused
ja kõverused, mida meisterlikult sobitatud leherüü suvel
varjas, paistavad nüüd selgelt kätte.
Hõlpsasti tunneme raagus puude seast ära valgetüvelise
kase või hallioksalise haava, aga ülejäänud? Näiteks
tamm ja pärn? Kui vaatame
puu võra
eemalt, siis tamme oksad paistavad jändrikena, vahel justkui tüve
harudena. Vabalt laiutada saanud puudel algavad nad võrdlemisi madalalt
ja kasvavad maapinnaga rööbiti, nagu ei tahakski taeva poole tõusta.
Vähe on Eestis neid puuliike, mis on ühtviisi nii pikad kui ka
laiad, aga just tammede puhul ei ole midagi kummalist, kui võra läbimõõt
küünib 15–20 meetrini ja kõrgust on vaata et niisama
palju.
Seevastu pärna oksad – ka alumised, mis pisut alla kaarduvad –
paistavad enamasti saledad, tüvest tunduvalt peenemad. Pärn on
ikka rohkem pikk kui lai (kui tegu pole just maad ligi haruneva, mitmetüvelise
puuga).
Puu üldilmest ehk haabitusest võib kogenud silm muudki välja
lugeda. Üht ja sama liiki puud näevad noortena teistsugused välja
kui vanas eas. Vana puu tüvi ja võra võivad jutustada
puu elukäigust, kuid samas anda teavet kasvukoha tingimuste kohta.
Võrdleme üksikut põlistamme metsas kasvanuga: üksikul
hiiul on olnud ruumi võra laiutada, tema oksad (vahel väga jämedad)
algavad madalalt. Samas on ta olnud rohkem tuulte ja tormide räsida,
temalt võib leida märke isegi välgutabamusest. Metsapuu
seevastu, olles sirgunud teistega võidu päikese poole, on kasvatanud
kitsa võra, mis algab kõrgemalt (metsamehed ütlevad,
et tüvi on kõrgemalt laasunud), sest varju jäänud
oksad ju kuivavad. Ja alumised oksad jäävad lagendikupuu omadest
tunduvalt peenemaks, suur osa rohelisest kroonist koondub latva.
Niisiis ei saagi tamme talvel ainult silueti järgi ilmeksimatult ära
tunda. Astugem siis lähemale.
Sageli aitab tamm meid ise, olles kas või mõnegi lehe külge
unustanud (osa puid, neid kutsutakse ka talvetammedeks, jätavad alati
osa lehti talveks puusse). Tamme nahkjad lehed ei lase kergesti oksast lahti
ja jäävad maaski äratuntavaks veel pärast sügistuuli
ja sadusid.
Aga kui ühtki “meelespealehekest” oksa küljes ei ripu?
Siis aitavad
võrsed ja pungad.
Võimsa puu kohta tunduvad tamme pungad üsna väikesed,
küünivad vaevalt poole sentimeetri pikkuseni. Pungad asetuvad
oksal vahelduvalt ning koonduvad mitmekaupa oksa tippu. Nii ei saa me tamme
segi ajada vahtra, hobukastani ja saarega, sest neil on pungad võrsel
vastakuti. Kuidas eristada tamme teistest vahelduvapungalistest, näiteks
pärnast?
Tamme noored võrsed on siledad, punakaspruunid, heledate lõvetäpikestega
ja pisut kandilised. Pärna oksad on ruljad, punakas- või rohekaspruunid,
läikivad pungad aga hästi ümarad-lapikud, tamme omadest suuremad
(üle poole sentimeetri pikad) ja asetuvad kogu oksa pikkuses hõredalt,
ka tipupung on üksik.
Kõige parem on pungade vaatlust alustada vanade tuttavate juures:
kui sügisest on kindlalt meeles, millise puu all tõrud olid
või on lausa oma õuepuu, siis kasutame tema abi nüüd
ära. Lähemalt võiks uurida ka tüve, sest kõigil
tammedel ei ulatu oksatipud nii madalale, et nende pungadeni küünida.
See äraarvamismäng nõuab kogemust nagu kõik teisedki
mängud, aga nalja võib siingi saada, kui paluda üksteisel
okste järgi puid ära arvata ja siis kevadel vaadata, mis lehed
või õied pungadest välja tulevad...
Oskus ära tunda raagus puid võib vahel olla lausa hädavajalik:
näiteks tahame juba sel kevadel endale õuetamme istutada ja
otsime metsa alt sobivat puukest. Istutada tuleb kevadel ikka enne, kui
lehed külge tulevad.
Tamm on kogu Euroopas olnud armastatud puu – jõu, tugevuse ja
pikaealisuse sümbol, kuid samas ka väärtuslikem tarbepuu.
Üksikuid suuri tammepuid on meie päevini sõna otseses mõttes
mitme inimpõlve vältel alles hoitud. Ajapikku on kõige
võimsamad põlistammed saanud tuntuks nagu silmapaistvad inimesedki.
Sageli teatakse suurt tamme nime- ja nägupidi.
Siit raamatusoovitus neile, kes tahavad rohkem teada!
Viktor Masing “Sinasõprus tammega” 1984.
Raagus puude ja põõsaste määramisel leiate abi
Olev Henno “Puude ja põõsaste määrajast”
(viimane väljaanne 1995) ning
Eino Laasi raamatust “Okas- ja lehtpuud talvel”
1988 (Eesti Põllumajanduse Akadeemia väljaanne).
Tunne ära kolm tammesiluetti!
Joonistanud: Ene Aomets |
