Saaremaa – veelindude talvine paradiisLeho Luigujõe, Andres Kuresoo
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
 LUIGED VILSANDI VETES 1994. AASTAL
Lindude rände uurimise Balti komisjoni eestvõttel alustati Saaremaal veelindude kesktalviseid loendusi juba 1960. aasta jaanuaris. Seitse aastat hiljem lülitus Ahto Jõe (ZBI) algatusel projekti ka Eesti looduseuurijate seltsi ornitoloogiasektsioon ja jahindusklubid. Edaspidi on projekti populaarsus veelgi kasvanud. Saaremaal on vaatlusi läbi viinud kutselised ornitoloogid ZBI-st, Vilsandi rahvuspargist ning harrastusornitoloogid Eesti ornitoloogiaühingust ja Saaremaa linnuklubist. Eesti jahimeeste seltsi vahendusel on aeg-ajalt aktiivselt osalenud ka jahimajandid ja klubid. Rahvusvaheliselt on veelindude taliloendusi juba kolmkümmend aastat koordineerinud rahvusvaheline veelindude ja märgalade uurimise büroo (praegune Wetlands International). Talvise veelinnuloenduse korraldamine on selle organisatsiooni tähtsamaid ettevõtmisi. Kui algselt oli Eestis eesmärgiks iga-aastane võimalikult täpne loendus, siis 1980-ndate lõpus muudeti see veelindude seireprojektiks, mille järgi uuritakse eelkõige valikalasid. Saaremaal on valitud seirealaks jäävaba Lääne-Saaremaa rannik Leisist Kuressaareni. Lisaks on püsivama vaatluse all tosin Saaremaa siseveekogu (tuntumad Põduste jõgi Kuressaares ning Leisi jõgi Leisi-Angla lõigus). Veelindude taliloendus on olnud populaarne harrastajate hulgas. Enamasti on vastatud rohkem kui 50%-le välja saadetud ankeetidest. Vaatlejad on saanud igal aastal kokkuvõtte eelmise loenduse tulemustest; pidevalt on projekti tutvustatud raadios ja ajalehtedes. Rannikualadel talvitajaid on loendatud ka lennukilt (1993) ja laevalt (1992, 1993). Viimasel neljal aastal on loendusi läbi viidud jaanuari teisel ja kolmandal nädalal. 1994–1997 kesktalviste veelinnuloenduste põhjal talvitab Saaremaa rannikul ja sisemaal 20 liiki veelinde, kellest valdava osa moodustavad hanelised (tabel). Et vaatlusandmeid kajaklaste kohta on vähe, pole neid siin käsitletud. Saaremaa rannikumeri on kirjuhaha tähtsaim talvitusala Läänemeres. Kirjuhahk talvitab siin korrapäraselt alates 1975. aastast. 1990. aastatel on siinsetes vetes loendatud keskmiselt kümnendik kirjuhaha Kirde-Euroopa asurkonnast [2]. Kirjuhaha talvituspaigad asuvad Loode-Saaremaal: Vilsandi põhjarannikul, Haagi lõukas, Uudepanga lahes, Undva ninal, Ninase ja Panga panga ümbruses. Oluline talvituskoht on Saaremaa rannik kühmnokk-luigele, arvukalt võib neid linde näha Vilsandi vetes, Küdema- ja Tagalahes ning Naistekivimaa ümbruses ja pehmetel talvedel Ariste-Lõu lahes. Saaremaal talvitab keskmiselt 60% kühmnokk-luige Eestis talvituvast populatsioonist. Üksikuid pesakondi on nähtud ka sisemaal. Vähem arvukas on laululuik ja haruharva on kohatud väikeluike. Ujupartidest on arvukaim sinikael-part. Saaremaal talvitab üle poole Eesti rannikul kohatud sinikaeltest. Oluliselt on vähenenud siseveekogudel talvitavate sinikael-partide arv. Suuresti kõikuva arvukusega tuttvardi ja merivardi talvitusalad asuvad peamiselt Loode-Saaremaa vetes. Lääne-Saaremaa rannikumeri on Eesti tähtsaim väikekoskla ja rohukoskla talvitusala, kus peatub üle poole Eestis loendatud lindudest. Jääkoskla salku on nähtud üsna ühtlaselt kogu Saaremaa ranniku ulatuses. Arvukaimad talvitajad Saaremaa rannikumeres on sõtkas ja aul, keda leidub rohkesti Lääne- ja Loode-Saaremaal ning soojadel talvedel ka lõunarannikul. Kuni pool Eestis loendatud sõtkastest talvitab nendel aladel. Mustvaera ja tõmmuvaera talvitusalad asuvad püsivalt Uudepanga ja Tagalahes, hoopis arvukamalt võib aule ja tõmmuvaeraid märgata kaugel avamerel. Nii loendati Läänemere ühisprojekti käigus 1992–1993. aasta soojadel talvedel Liivi lahe ja Irbe väina (Kura kurk) Eestimaa vetes laevalt ligikaudu pool miljonit auli ja 160 000 tõmmuvaerast [1]. Nii nagu auli ja vaeraste puhul, ei saa me rannikuloenduste põhjal head ülevaadet ka kauride ja alklaste kohta. Lääne-Sõrve akvatoorium koos Irbe väinaga on järvekauri ja eriti punakurk-kauri olulisimaid talvitusalasid Euroopas. Laevaloendustel 1992. ja 1993. a. veebruaris loendati siin üle 20 000 kauri (punakurk-kaur on suurusjärgu võrra sagedam). Sama piirkond on ka tähtis krüüsli talvitusala; aastail 1992–1993 loendati seal umbes 4000 isendit (8% Läänemere populatsioonist). Lääne-Sõrves ja Irbe väinas asub algi talvitusala (Eesti vetes üle tuhande isendi). Iga-aastased talvitajad on kormoranid (Loode-Saaremaa) ja hahad (Uudepanga ja Tagalaht). Haruldastest talilindudest on kohatud tuttpütti, luitsnokk-parti ja lauku, keda küll soojematel talvedel on sagedamini ning arvukamalt nähtud siseveekogudel. Sisemaal on kohatud ka punakael-pütti (1996), rääksparti (1997), piilparti (1996) ja punapea-varti (1996). Kurvitsalistest on haruldased talvitajad meririsla (1996) ja mudanepp (1994). Regulaarselt esineb Saaremaal hallhaigur, jäälind ja vesipapp. Peale vee- ja rannikulindude on üles märgitud ka muid rannikuga seotud linnuliike. Merikotkaste arv on üsna stabiilne, jäädes 20–30 isendi piiresse. Neid võib kohata kõikjal Saaremaa rannikul, kus leidub vaba vett ja lahvandusi. Sagedamini ja arvukamalt esineb merikotkaid Harilaiul ja Kuusnõmme poolsaare ümbruses. Teistest kullilistest on regulaarsed talvitajad hiireviu, karvasjalg-viu ja raudkull. Ühel korral on kohatud ka kaljukotkast (1994), roo-loorkulli (1996) ja välja-loorkulli (1997). Tavalistest talilindudest on arvukalt vaadeldud hallrästaid (1996–1997) ja rohevinte (1997), kes tegutsevad suurte parvedena rannaäärsetel põldudel ja loopealsetel. Korrapäraselt talvitab Saaremaa roostikes roohabekas ja kadastikes hallõgija (1997. a. oli hallõgija arvukus väga väike) ning siidisaba. Väikesearvuline talikülaline rannikul on hangelind (1996). Harvem on jaanuaris märgatud kuldnokka (1997), rootsiitsitajat (1997) ja metsvinti (1997). 1998. aastal korraldatakse rahvusvaheline veelindude taliloendus 10.–25. jaanuaril, kesksed loenduspäevad on 17.–18. jaanuar. Soovi korral saate selle ettevõtmisega ühineda, kui saadate oma loenduskokkuvõtted, kus on märgitud vaadeldud liigid, lindude arv, sooline kuuluvus ning luikede puhul ka vanus (aastased noorlinnud on hallid). Kindlasti pange kirja ka täpne vaatlusaeg, koht (veekogu, küla, asula jne.), kasutatud optika ning märkused jääolude kohta. Loenduskokkuvõtted palume ära saata 1. veebruariks 1998 aadressil:
TALVITUVAD VEELINNUD
1. D u r i n c k, J., S k o v, H., J e n s e n, F. P., P i h l, S., 1994. Important Marine Areas for Wintering Birds in the Baltic Sea. EU DG XI research contract no. 2242/90-09-01. Ornis Consult report. 2. K u r e s o o, A., 1997. Kirjuhahk – kogu maailmas ohustatud
liik. Eesti Loodus, 4. Tabel. Saaremaa rannikumerel talvituvate veelindude ja merikotkaste arv ning osakaal (%) Eestis talvituvatest lindudest.
|