Minu puu - õunapuu

Alari Roostalu

Muhu Põhikooli 5. klass

Mina elan maakodus. Igas maakodus on oma õunapuuaed, kellel suur, kellel väike. Meil on väike õunapuuaed. Sügisel on mõnus oma õunapuu otsast õunu võtta ja talvel ilus tema lumiseid oksi vaadata.

Ma hakkasin rohkem looduse peale mõtlema pärast ema kummalist juttu meie õunapuudest. Nimelt, kui ma väike olin, elas meie juures tädi Laali, kes suri, kui ma olin alla aastane. Kogu aeg, igal aastal oli meie aias õunu: ühel aastal kandis vilja pool aeda, teisel aastal jällegi teine pool. Näis, nagu oleksid õunapuud omavahel kokku leppinud, kes peab tööd tegema ja kes puhkama.

Terve oma elu oli Laali-tädi Muhus elanud ja aia eest hoolitsenud. Ja pärast tema surma juhtus nii, et kolm aastat ei olnud meie aias õunu. Noh, mõni kindlasti oli, aga suurt saaki mitte. Ema ütles, et temale tundus, nagu leinaksid ja nutaksid puud oma perenaist taga.

Siis, ühel sügisel, kui jälle õunu ei olnud, oli ta õunapuudele ütelnud, et kaua te Laali-tädit veel leinate, siin elavad praegu ka inimesed. Kevadel olid õunapuud õitsema läinud ja sügiseks oli terve aed õunu täis. Järgmisel aastal ei olnud, ülejärgmisel oli jälle. Sedasi meie õunapuud nüüd annavadki saaki üle aasta. Ühel aastal teevad tööd, teisel puhkavad.

Aga kummaline ja vahest natuke kõhe on mõelda selle peale, et kas tõesti puud saavad aru meie elust. Sellepärast mulle meeldib õunapuu, et ta oleks nagu väga tark. Ma arvan, et ema räägib õigust, kui ta ütleb, et igal inimesel on oma elupuu.