|
 memmekene kärmekene kaevas kuusi noori kaske, kuusi puukest pisikesta metsa veerest mullaaugust, salu äärest saueaugust, põllupervelt paasiaugust. Pani taimed tõusemaie, juured julgelt juurdumaie viluks varjuks õue päälla, kodutare külje alla, inimestel silma alla, omal iluks akna alla. Virelesid väetikesed, kiratsesid kehvakesed. Lõpuks üks läks kasvamaie. Kasvas kaseks kaunikeseks, sirgus sirgetüveliseks, valgetohtseks vellekeseks. Kasvas kõige kõrgemaksi, saarepuudest suuremaksi. Oksad on tal õrnukesed, lehed servast sakilised. Võraga ta varjab valgust, tüvega ta toetab taret, okstega ta hoiab tuuli. Kasvab kaske kaunikene, silmailu sihvakake, kodutare külje alla, tagakambri akna alla. Foto: Väino Kõrts |