Teil on nii palju puutumatut mereranda!

Enda Naaber

Nõnda imestas mu Soome-külaline kunstnik Alla Kerisalo-Johnsson, kui temale Saaremaad ja Muhumaad näitasin. “Soomes on rannad suvekodusid ja hotelle täis ehitatud. Ürgset kohtab vähe.” Ning arutleb: “Miks on inimene nii väsinud? Ta on väsinud kõigest tehislikust. Saaremaa magnet on just loomulikuna hoitud loodus. Ja küllap siit tuleb ka saarlaste optimism. Teil on ju oma elulaad, inimesi ühendav elamisrütm, mida energiaga toidabki kaunis loodus.”

Alla ise elab Lohjal üsna looduse keskel. Ümberringi mets, õuelgi metsalilled. Siit-sealt reisidelt kaasa toodud kivikesed ääristamas peenraid. Metsavaikus. Ainult majale lähenedes kuuled tuulekandle vaikset helinat: soomlased armastavad riputada neid oma ukse ette.

Alla on looduslaps. Metsas liikudes ta justkui vestleks puudega: puudutab korpa, toetab selja vastu puud, vaikib. Ta ei korja metsast mitte kunagi lilli, sest tahab, et nad kõik elaksid oma loomuliku lõpuni. Kui märkab metslooma, siis jääb liikumatult seisma, et teda jälgida ja mitte häirida. “Ma tajun, et loodus on mulle kinkinud midagi, millele ei oska esialgu nimegi anda: see on kõige imelise ja puhta tunnetamise võime. Ainult looduse kaudu mõistan inimesi, mitte vastupidi,” pihib Alla. Vaatan kodus seinal Alla kingitud maali: sellel on jäädvustatud osake kuulsast Saaristomerest. Ta tunnistab, et just seal tunnetas ta iseendas seda usku looduse ilusse, kõikvõimsusesse ja ka ohtlikkusse, siin sündis aukartus LOODUSE ees.