Vanakuradi jälgedes

Jutustanud Mihkel Tilk Pärnust
üles kirjutanud Selja algkooli lapsed

Kui ma noormehena Aesool ametis olin, äsja koolist tulnud, püüdsin tegelda ka spordiga. Noh, laupäeva õhtul pesukimp kaenla ja joostes Levile sauna (10 km) – sai ikka ära tehtud. Kord siis jälle, Viidikalt metsa, et läbi Kuradimänniku Toherani – pisut otsem. Jooksen, jooksen vana tuntud rada, kuid Tohera ei tule kuskilt. Viimaks kuulen eemal metsas kirvelööke. Jõuan sinna. Mees lõhub puid ja laob riita. “Jõudu! “ – “Jõudu tarvis!” – “Vabandage, tont võtku, ma katsusin Aesoolt Toherasse joosta, kuid Toherat ei tule. Olen vist viltu läinud?” – “Hahh-ah-ahh! Raasike viltu jah! Lase paar versta veel, oled Vändras. Mine siis juba bussiga!” – “Oh, sa mait! Ole hea, ehk juhatad Toherasse, katsun seekord veel jalgsi.” Mees arvas, et Toherasse saab üsna lihtsalt: näed, see kraav, siis metsaäär pea samas suunas. Kontrollisin asja veel päikese, ilmakaarte ja tuldud tee suhtes – suund oli õige. Lasin jälle jooksu.

Paari kilomeetri järel tõmbus metsaäär kõveraks: hoidsin aga esialgset suunda ja läksin metsa. Kaugel paistis uus elumaja. Ahah, Tohera Venerisu... Saan lähemale – hoopis Viidika Allikoja – seal, kus Aesoost tulles metsa keerasin.

Mõtlesin ise: kui ma poleks metsaveeres suunda parandanud, kuhu küll oleksin välja läinud – võib-olla tahapoole Aesood...

Ei riskinud enam “otse” läbi Kuradimänniku minna, punusin mööda maanteed.

Kui hiljem Aesoo meestele oma naljakast jooksust rääkisin, ei naerdud sugugi: “Sa astusid männikus Kuradi jälgedele. Oleksid võinud hästi rumalasti eksida! Ega meilegi need Kuradi jäljed päris võõrad pole. Aga me jõuame ühe tuntud koha peale välja, saame edasi... Näed, üks Viljandi mees tuli ka läbi Kuradimänniku. Hiljem leiti hoopis Riisa rabast, poolest saati juba hull. Kuidas ta sinna sai, ei saa keegi aru! ...”