Sõnumid

Priit Zingel

Kõik veed on oma nägu: voolavad, seisvad, vaiksed, lärmakad. Ometi võib olla raske nende omapära leida ja veelgi raskem seda pildile jäädvustada. Väike metsajärv või pisike oja annavad oma saladused kergemini kätte. Sõbralikult ja neile omasel moel. Suur vesi aga teab oma väärtust – midagi üleolevat on tema hinguses. Seda pildistades võid kergesti saada töö tulemuseks üksnes nõutuse: on küll pildid, aga need jäävad tummaks, korrektseks kujutiseks, seesmiselt võltsiks.

Olen kogenud, et udu aitab leida kontakti sellega, mida pildistad – ühendust, mis ei kao isegi kirkal keskpäeval. Udu mässib ühtviisi endasse sinu ja su ümbruse, tegemata vahet ühel või teisel. Seisad sa siis kaldal või oled veel. Tean tunnet, mis tekib, kui oled paadiga keset tihedaimat udu. Kui sellega kaasneb tuulevaikus, ei saa enam aru, kust tuled ja kuhu lähed. Kõik helid on kustunud, kõik maamärgid kadunud, ainult vesi ja sina. Midagi lendab üle paadi, võib-olla kajakas, võib-olla sõnum veelt, sõnum, et oled kohale jõudnud.

Mõnikord on vaja näha vähem, et näha paremini. Lausa lummav on jälgida, kuidas öö muutub hommikuks ja pimedusest saab aegamisi maastik, kuidas muutuv valgus mängib värvide ja varjudega. Sellepoolest on erilised talvised varahommikud veel külmumata jõgede kallastel. Varahommikud veebruaripakases, kui päike ei ole veel tõusnud, kõik on härmas ja jõe kohale tõuseb tihe udu. Pimeduses on udu alati isesugune. Isesugune metsas ja merel, suvel ja talvel. Talvine udu lõikab oma külmaga. Halastamatult.

Saabaste all ragisev lumi ehmatab lendu jõel ujunud sõtkad. Linnud tõusevad ja kaovad vilinal hämarusse nagu kolm varju. Siis on jälle kõik vaikne. Veelinnurahvas uskus, et udus võib kohata surnud esivanemate hingi. Idas lööb taevas kergelt roosatama.

Kusagil ragiseb jää. Pikalt, nagu oleks ka temal mingi sõnum. Mida ta ütleb? Kõik võib tulla, kõik võib juhtuda? Kusagilt lähedalt lendavad jällegi mööda sõtkad, aga nüüd kõlab nende tiibade vilin läbi udu nii, nagu kostaks see mõnest teisest ajast või ruumist.

Udu annab omaette olemise tunde. Peidab sind endasse ja toob hetkelise rahu. Kõik eelarvamused, kavatsused ja soovid jäävad kuhugi väljapoole. Sinuga jääb üksnes sind ümbritsev. Ja nii on seda kergem mõista. Kust tulevad teadmised, kust tunded? Kust on pärit jääpangad, mis ujuvad parajasti mööda jõge alla?

Maastiku pildistamiseks peab teda mõistma. See, kuidas keegi midagi mõistab, on muidugi isiklik ja sõltub inimesest, nagu ka see, mis on kellegi arvates vajalik hea pildi saamiseks. Mõnikord tundub, et hea pilt on juba iseenesest valmis ja kunst seisab vaid oskuses talle mitte midagi tarbetut lisada. Võib-olla on pildid sulle saadetud sõnumid – sõnumid, mis on õnnestunud kinni püüda?

Selle ajakirjanumbri kesklaotuse pilt on tehtud Suurel Emajõel, ühel külmal hommikul kell 8.15 (Nikon N4004, AF Nikkor f = 50 mm, kolmjalg, Kodak EB 100). Olen palju pildistanud aparaatidega Zenit ja Zorki. Viimasel ajal kasutan peamiselt Nikon N4004 objektiividega AF Nikkor f = 50 mm ja AF Nikkor f = 75–300 mm. Filmidest eelistan tavaliselt Fuji ja Kodaki toodangut.