Loomad ja uurimistöö

Urmas Tartes

Teel Euroopa Liitu püüame usinalt arvestada Euroopa (ja kogu maailma) kõikvõimalikke kogemusi. Vahel edukalt, vahel vähem edukalt. Üks selline kogemus on loomkatseid puudutav loomakaitse osa. Kuivõrd tegemist on eelkõige eetika ja moraali küsimustega, on kasulik teada, kuidas on selle valdkonna probleemid lahendatud eri maades.

Suurbritannias võeti laboriloomad seaduse kontrolli alla juba 1876. aastal. Seadust parandati ja laiendati 1986. aastal ja ta kannab nimetust Animals (Scientific Procedures) Act. See seadus kaitseb loomi, kuid võimaldab edendada ka uurimistööd. Inglise süsteemi peetakse üheks rangeimaks maailmas.

Seadus käsitleb kõiki selgroogseid loomi. Hiljaaegu lisati loomade nimekirja kaheksajalg. Seaduse põhiidee seisneb selles, et vaetakse ühelt poolt loomkatsete hinda ehk looma potentsiaalseid kannatusi ja teiselt poolt uurimuse võimalikku kasu.

Loomkatseteks tuleb taotleda litsents. Litsentsi saab üksnes siis, kui:

1) eksperimendi tulemused on küllalt tähtsad õigustamaks katseid loomadega;

2) uurimustööd ei saa loomkatseteta teha;

3) kasutatakse nii vähe loomi, kui võimalik;

4) kasside, koerte või primaatidega tehakse katseid vaid erilise vajaduse korral;

5) kasutatakse anesteetikuid või valuvaigisteid, et loomad vähem kannataksid;

6) teadlastel ja abipersonalil on eriettevalmistus, oskused ja kogemused;

7) laboril on kõik võimalused hoolitseda loomade eest.

Tegelikult peab olema kolm litsentsi: laboril, uurimisprogrammil ja teadlastel endil. Uurija litsents loetleb need meetodid, mida on lubatud loomadel kasutada. Iga kord, kui teadlane soovib kasutusele võtta uue meetodi, peab ta loa hankima. Enne kui ta selle saab, peab ta käima kursusel.

Igas uurimisasutuses peab olema kiiresti kättesaadav loomaarst. Loomad tuleb iga päev üle vaadata ja need loomad, kellel on talumatu valu või piinad, mida ei saa kõrvaldada, valutult surmata.

Seaduse täitmist kontrollivad inspektorid: ette hoiatamata inspekteeritakse uurimisasutusi keskmiselt kaheksa korda aastas.

Kuigi Inglise süsteem on küllaltki keeruline ja ilmselt liiga bürokraatlik, on teadlased selle heaks kiitnud kui ausa ja tundliku süsteemi.

1995. a. kasutati Inglismaal loomi järgmistes uurimisvaldkondades:

1) uute ravimite ja ravimeetodite väljatöötamine või haiguste ennetamine – 44%;

2) bioloogilised ja meditsiinilised fundamentaaluuringud – 25%;

3) looduslike toodete valmistamine meditsiiniliste uuringute ja ravi otstarbeks – 13%;

4) ohutuse testid (vähem kui 0,2% sellest kosmeetika ja tualett-tarbed) – 8%;

5) pärilike haigustega loomade meditsiinilised uuringud – 9%;

6) uued diagnoosimeetodid – 1%.

Kokku tehti Inglismaal peaaegu 3 miljonit katset 2 709 631 loomaga. Mõni loom pidi taluma rohkem kui üht eksperimenti. Katseloomade arv on viimase 18 aasta jooksul pidevalt vähenenud ja seda tendentsi püütakse süvendada. Loomad jagunesid järgmiselt:

83% – rotid, hiired jt. närilised, keda kasvatatakse spetsiaalselt laboratoorseteks uuringuteks ning kes pole kunagi vabalt looduses elanud;

12% – kalad, linnud, amfiibid ja roomajad;

3% – väikesed imetajad, kes ei ole närilised (põhiliselt küülikud ja tuhkrud);

1,3% – lambad, lehmad, sead jt. suured imetajad;

0,4% – koerad ja kassid, keda samuti kasvatatakse uuringute jaoks. Ei või kasutada hulkuvaid loomi või välja visatud koduloomi.

0,2% – ahvid (marmosetid ja makaagid). Suurte ahvidega (šimpansid, orangutanid ja gorillad) ei ole Inglismaal katseid tehtud juba rohkem kui 15 aastat.

Prantsusmaal kehtib loomakaitseseadus 1850. aastast peale, kuid loomade kasutamine teadustöös seadustati alles 1963. Praegu kehtivad seadused pärinevad aastatest 1987 ja 1988, sisaldavad ka Euroopa direktiivi (EEC Directive) nr. 86/609 ning tulenevad olulisel määral Euroopa nõukogu 1985. aasta konventsioonist.

Et loomadega katseid teha, tuleb taotleda luba. Vajadusel peavad teadlased saama erikoolituse. Inspekteeritakse laboreid, kas neis on tagatud kõik tingimused loomkatseteks.

Ühiskondliku arvamuse järgi on Prantsuse seadustes heas tasakaalus loomade kaitse ja teadlaste vajadused.

Saksamaal pärineb loomakaitseseadus aastast 1934. Paradoksaalselt on see üks esimesi seadusi, mille võimule tulnud natsid vastu võtsid. Viimased muutused tehti 1993. aastal. Seadus käsitleb nii selgroogseid kui ka selgrootuid loomi, kuigi litsents on vajalik üksnes selgroogsetega eksperimenteerimiseks.

Ent eri liidumaadel võivad seadustes olla väikesed erinevused ja uurimisprojekt, mis on heaks kiidetud ühes kohas, ei pruugi saada luba teises kohas. Probleem on eelkõige see, et poliitikud ja loomakaitsjad sekkuvad energiliselt loomkatsete lubade väljaandmisse, tekitades üsna suurt segadust.

Saksamaa seadusi peetakse liiga karmideks. Tihti teevad sealsed teadlased oma uurimistöö teistes maades.

Rootsis pärinevad kõnesolevad seadused aastast 1988. Ehkki põhirõhk on pandud töö eetilisele küljele, kaalutakse siingi uurimuse tähtsust ja loomade kannatusi. Erinevalt Inglismaast on seadusega reguleeritud kõikide loomarühmade kasutamine katsetes: tuleb taotleda luba. Siiski on tegelikus elus piir umbes seal, kus inglastel. Ühed minu head kolleegid Rootsist, kes uurisid hooghännaliste (4–5 mm pikkused kõdukihis elavad putukad) käitumist, esitasid seaduse jõustumisel samuti taotluse vastavate eksperimentide tegemiseks. Komisjonis küsiti, kui palju loomi eksperimentides kasutatakse? Kui kuuldi, et 100 000–200 000, tunti kohkunult huvi, kes need Collembola’d üldse on? Pärast selgitust saadeti kolleeg tagasi palvega neid mitte enam tülitada mingite mutukate pärast.

Šveitsis võeti vastavad seadused vastu 1978., 1981. ja 1991. aastal. Loomakaitsjate initsiatiivil on Šveitsis korraldatud kolm referendumit loomkatsete kohta. Kaks referendumit, milles oli küsimuse all igasuguste loomkatsete keelustamine, lükati veenva häälteenamusega tagasi (rohkem kui 70%). Küsimus valu põhjustavate eksperimentide keelu kohta lükati tagasi üksnes 56% häältega. Ilmselt viiakse läbi rahvaküsitlus selgitamaks, kas keelata katsed transgeensete loomadega või mitte.

Loomkatseteks peetakse Šveitsis igasuguseid uurimusi, kus loomad on uurimisobjektiks. Isegi käitumisuuringuid. Litsentsi on vaja üksnes neil juhtudel, kui eksperimendid võivad põhjustada valu või ohustada looma tervist. Eri kantonites võivad olla omad nüansid ja samuti on erinev loomakaitsjate mõju litsentside väljaandmisele. On teada juhtumeid, kus aeganõudva asjaajamise tõttu on uurimistööd tehtud teistes riikides.

Hollandis reguleerib katseid loomadega 1977. aasta seadus. Uurimisasutus taotleb loomkatsete loa. Projekte enam eraldi ei litsentseerita. Teadlased ja abitööjõud peavad siiski olema lõpetanud vastavad kursused. Eelloetletud maadest on Hollandi süsteem kõige teadlassõbralikum.

Peaaegu kõikides riikides on kõnealuste seaduste jälgimine ja litsentseerimine põllumajandusministeeriumi haldusalas. Loomkatsete kohta peetakse väga täpset statistikat. Näiteks 1991. aastal kasutati Euroopa Liidu maades kokku 11 790 176 looma. Nendest: närilisi –10 220 596, küülikuid – 297 786, kalu/roomajaid/kahepaikseid – 559 368, linde – 568 531, põllumajandusloomi – 92 344, koeri – 27 082, kasse – 8 654, teisi imetajaid – 7 270, primaate – 8 545.

Eestis võeti loomakaitseseadus vastu 17. novembril 1992. Ilmselgelt on lähtutud Rootsi kogemusest, sest inimese vägivalla eest on kaitse alla võetud eranditult kõik loomad – mudaamööbidest ja vihmaussidest kuni ahvideni. Valitsuse määrus pidi täpsemalt sätestama loomkatsete litsentside taotlemise korra ja esitama nõuded loomade pidamiseks laboritingimustes. Seda määrust ei ole seniajani veel välja antud. Nii on kõik (eksperimentaalsed) teadusuuringud, mis tehakse loomadega, nüüdis-Eestis tegelikult illegaalsed. Seaduse järgi on loomkatsed lubatud üksnes litsentsiga. Litsentse aga keegi ei anna. Ei ole ka loetletud need olukorrad, kus üldse litsentsi võiks vaja minna. Nii on praegu ühtviisi seadusevastane näiteks vesikirpudega veeproovi fikseerimine, putukate kogumine süstemaatilistes uuringutes või Pavlovi reflekside täiendav uurimine merisigadel ja reesusmakaakidel.

Selle määruse puudumine võib aga ühel päeval osutuda ootamatuks tõkkeks teadlastele, kes oma uurimistöös loomi kasutavad. Nimelt juhtivad teadusajakirjad ei avalda artikleid, kui loomkatsetel ei ole järgitud vastavaid seadusi. Pole võimatu, et peagi muutub mõnes ajakirjas normiks viidata metoodikas ka loomkatsete litsentsile. Vaevalt et lähiajal kogu maailma teadusajakirjad sedasi talitavad, kuid prestiiikaimates ajakirjades võib see üsna pea kõne alla tulla.

Loomkatseid reguleerivate seaduste väljaandmist on alati mõjutanud kaks tegurit: ühelt poolt inimlik eetika, moraal ja teadmisjanu, teiselt poolt loomade kaitsjad. Kui ma külastasin Lundi ülikoolis loomafüsioloogia laborit, tekitasid minus tõelist hämmastust erakorralised turvameetmed sissepääsul: tugevad rauduksed, mitmekordsed kood- ja fonolukud. Minu vastava pärimise peale sain teada, et põhiline eesmärk on kaitsta loomi (ja eksperimente) loomakaitsjate eest. Et loomakaitsjad ei saaks tulla loomi päästma. Niisuguseid juhuseid on ette tulnud. Eestis me õnneks veel nii kaugele arenenud ei ole.

On avaldatud arvamust, et liigne loomkatsete reguleeritus pidurdab teaduse progressi, kuivõrd uuringuid ei ole võimalik peensusteni ette näha. Kahtlemata on säärased seadused enamikule teadlastest üksnes täiendav bürokraatlik tüli. Teiselt poolt sunnitakse teadlasi pidevalt arendama üha ohutumaid ja paremaid uurimismeetodeid. Kuivõrd esmatähtis on tagada katsetes stressivaba loom, siis seaduse survel – nii uskumatu, kui see ka pole – saadakse täpsemaid uurimistulemusi! Samas kõrvaldatakse uuringutest need teadlased, kes looduselt armuande ei oota, vaid neid vahendeid valimata ise võtavad. Kumb pool kokkuvõttes võidab ja kas kaotajaid üldse on, sellele küsimusele ei saagi üheselt vastata. Tõeline teadlane üritab niikuinii vähendada mõttetute ohvrite hulka oma töös. Kas seadused on või mitte, jääb esmatähtsaks teadlase eetiline tase.

Kõik eeltoodud andmed pärinevad Internetist. Alustuseks sobivad:

http://www.labanimal.com/home.hml,
http://www.ibs.ee/seadus/.