Said kokku linnavarblane ja maavarblane ...

Rein Kuresoo

Varblasi arvab tundvat igaüks, sest erinevalt enamikust teistest lindudest eelistab varblane elada inimese naabruses. Ka inimesel näib varblast tarvis minevat – miks siis muidu on ta nad asustanud teistelegi mandritele: Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Ainult hiinlased tüdinesid korra varblastest nii põhjalikult, et nende suur juht ja õpetaja Mao laskis mitu ööd-päeva kõikides asulates panne ja kastruleid kokku taguda, lootuses, et linnud, kes hetkekski istuda, magada ega toituda ei saa, kukuvad väsimusest surnult maha. Kas just sel või muul moel tapeti suur hulk sotsialismi saboteerinud linde. Juba mõne aasta pärast võisid jaamaesistel busse ja kommunismi ootavad hiinlased taas näha, kuidas jultunud varblased tuvide eest palukesi näppavad – see pilt on niisama vana kui bussijaamad. Tundub, et praegu, kus me ise enam kommunismi ei oota, on varblasi jaamaesistel vähemaks jäänud. Varblane on terane: oma kirsikivisuuruse ajugagi näib ta taipavat seda, et bussiga sõitvad inimesed peavad raha hoolikamalt lugema, et Twix’idest ja Snicers’itest neile mitte raasugi ei poetata ja lõpuks ka seda, et lisaks tuvidele tuleb neil almuse saamisel inimestegagi konkureerida. Vanasti passis varblane kõrtside juures, kus hobustele kaeru ette anti. Moodne varblane viidab aega tänavakohvikutes.

Ometi on nende asjade ja olenditega, kes meid iga päev ümbritsevad, seotud üks kummaline asjaolu: me ei pööra tavaliselt neile eriti tähelepanu. Nii ei aima enamik inimesi, et varblane on tegelikult päris ilus lind, kuigi paljud linnavarblased näevad kas korstnates magamise või lihtsalt uulitsapoisikommete tõttu üsna kasimata ja kriimud välja. Mu ema imestas kunagi väga, kui näitasin talle toidulaualt rõngastamiseks püütud varblast: lähedalt vaadates tundus küll, et lind on saanud oma kaunilt kokkukõlavad maavärvid Rembrandti paletilt.

On aga selliseidki inimesi, kes ei tea, et meil elab kahte liiki varblasi. Kogu eelnev jutt käis põhiliselt koduvarblase kohta – tema ongi see, kes meid suuremates linnades lõbustab ja tüütab. Koduvarblase isaslinnu selg ja tiivad on kirjud maakarva toonidest (ooker, umbra ja sjeena, ütleks maalikunstnik), kuklalt silmani jookseb šokolaadikarva kaelus ja pealagi on hall nagu kahekroonine rahatäht. Emaslind on pruunikashall, selg ja tiivad on ühekroonise paberraha karva – no mis teha, vähemalt silmad on tal ilusad!

Põldvarblase isas- ja emaslind on omavahel sarnased, koduvarblasest on neid kõige parem eristada kastanpruuni pea, heleda kaeluse ja tumeda laigu järgi põskedel.

Pildile joonistasin põldvarblase üles vasakusse nurka, koduvarblased said paremale piiluma. Mõnikord talvisel ajal saavadki linnavarblane ja maavarblane kokku ning sädistavad siis mõnes õdusas hekis pikalt-laialt elust city’s ja slummis, metropolis ja provintsis. Üldiselt hoidub tagasihoidlikuma loomuga põldvarblane rohkem aedlinnadesse, väiksematesse asulatesse ning taluõuedele: kesklinna uulitsate hiilgus ja viletsus teda ei näi tõmbavat. Pesitsuskoha suhtes on tal samuti oma maitse: kui koduvarblane tunneb end hubaselt iga panga, laatsareti või vallamaja räästa all, siis põldvarblane eelistab endise mõisapargi puuõõnsust või pesakasti taluõuel. Ka toiduvalikul on põldvarblane looduslähedasem: tema kombel söötis põllul umbrohuseemneid nokkimas ei näe koduvarblasi küll kunagi.

Kodu- ja põldvarblane on hea näide sellest, kuidas häbematud löövad elus paremini läbi. Näiteks arvatakse kogu Põhja-Ameerika vallutanud koduvarblaste asurkond pärit olevat mõnest linnust, kes New Yorgi keskpargis 1850. aastal vabaks lasti. Põldvarblasi toodi St. Louisi linna Missouris ja nad pole tänapäevani sealt kuigipalju kaugemale jõudnud. Ka meie kodukandis on põldvarblase levik ebaühtlane, Eestis ja Rootsis on ta tavaline, Soomes õige vähesearvuline linnuliik.

Veebruariretke jätame seekord ära, proovi varblasi toast piiluda. Eriti sobiv oleks see vaatlusmatk sel juhul, kui haigused on sind kimbutama tulnud. Järgmist lõiku kirjutades tundis ka autor end nii haigena, et ajas oma jutus midagi sassi. Leia pusa üles!

Varblaselised (Passeriformes) on maailma kõige suurem linnuselts. Suuri monograafiaid lindudest antakse tihtipeale välja kaheosalisena: mittevarblaselised (kanalised, kullilised, rähnlased jne.) ja varblaselised. Varblased ise ei kuulu varblaseliste seltsi, vaid hoopis kangurlindlaste (Passeridae) sugukonda.