Punaste tööliste kommuunid

Raivo Mänd

Päikesepaistelise metsalagendiku serval kõdunenud kännu kõrval elab oma igapäevast elu punaste metsasipelgate pesa. Ühed sipelgad tassivad pesaehituseks männiokkaid, teised käivad puude otsas lehetäisid lüpsmas, kolmandad jahivad putukaid, neljandad tegelevad pesa sisemuses haudmega. Kõik need sajad tuhanded usinad töörügajad on niinimetatud töölised – emased sipelgad, kes on ilma jäetud sigimisvõimest. Mitte kunagi ei saa neile osaks emarõõmu – seda ülimat, mille ümber keerleb kogu eluslooduse suur karussell. Kogu oma töö ja vaeva kulutavad nad ühise eesmärgi nimel: emasipelga ehk kuninganna arvukate järglaste heaolu tagamiseks.

Loomade ühistud

Enne kui jätkata sedavõrd keeruka nähtusega, nagu seda on punaste töölissipelgate kommuunid, vaatleme natuke lähemalt loomade seltsinguid üldse. Künnivareste pesitsuskolooniad, kalaparved, pühvlikarjad, tihaste talvitussalgad – need ja paljud muud on näited sellest, kuidas loomad teatud puhkudel loobuvad “mõnusast omaette olemisest” ja koonduvad rühmadesse. On liike, kes kogu elu veedavad kogumitena (näiteks veised, lõvid, meemesilased jt.), kuid on ka selliseid, kes moodustavad seltsinguid üksnes teatud eluperioodidel (näiteks pääsukeste mittepesitsusaegsed kogumid või konnade kudemisseltsingud). Isegi ühel ja samal ajavahemikul võivad ühed isendid käituda üht-, teised aga teistmoodi. Tihedates kolooniates pesitsevate tiirude kõrval leidub alati ka üksikuid erakuid. Mõnikord paistab otsus, kas seltsingutesse koonduda või mitte koonduda, sõltuvat konkreetsest elupaigast. Rannikul pesitsevad kalakajakad hõredalt – üksikpaaridena, laidudel aga sageli tihedate kolooniatena. Ka inimese vastav käitumine erineb tugevasti nii paiguti kui ka eri rahvastel: võrrelge kas või Eestile iseloomulikke hajatalusid lõunapoolsete mägiküladega, kus kaljuseinal kobaras paiknevate majade katused on tihti naabermajadele õuedeks.

Mis määrab selle, kas loomad koonduvad seltsingutesse või ei? Nii nagu mis tahes muu käitumise puhul, on ka ühiselu puhul sellele küsimusele vastamiseks vaja vaagida kõiki plusse ja miinuseid. Kui privaatsusest loobumisest saadav kasu ületab sellega kaasneva hinna, tasub ühiskondlik eluviis end ära, muidu mitte.

Kollektiivse julgeoleku ühistud

Organismide igapäevase elu juurde kuulub lakkamatu võitlus ellujäämise eest. Mõnikord on kollektiivis kergem ellu jääda kui üksikult. Miks? Röövloomade rünnaku edu sõltub sageli just üllatusefektist. Kui eeldatav ohver märkab vaenlast piisavalt vara, jõuab ta õigel ajal põgeneda. Näiteks on kanakulli rünnakud üksikutele tuvidele ja väikestele salkadele enamasti edukamad kui suurte tuvisalkade korral, sest viimases märgatakse kulli tavaliselt palju kaugemalt. Pole ka ime: mida rohkem tuvisid, seda suurem on tõenäosus, et keegi nendest just vajalikul hetkel katkestab nokkimise ja tõstab pea, et ümbrust seirata. Niisiis on suurte loomaseltsingute v a l v s u s e aste väikestega võrreldes suurem. Muide, mida suurem on seltsing, seda suurem on ka võimalus, et mõned isendid kasutavad oma kaaslasi alatul viisil ära, lastes neil rahuliku südamega vaenlast valvata ja kulutades ise kogu aja söömisele. Niisuguste ebaausate isendite geenid ei saa aga siiski kuigi laialt levida: vastasel juhul väheneks kõigi isendite keskmine turvalisus.

Kollektiivse valvsuse kasv ei seleta aga ära seda, miks mõned loomad tavatsevad koonduda hiigelsuurtesse parvedesse või karjadesse. Teatud isendite arvust alates ei suurene ju seltsingu üldine valvsus enam oluliselt, sest niigi on kogu aeg keegi parajasti valvel. Suured rühmad kasutavad ära teist eelist – l a h j e n d u s e f e k t i.

Mida rohkem on karjas loomi, seda väiksem on igal karjaliikmel tõenäosus kiskja ohvriks langeda. Piltlikult öeldes on ühel lambal sajapealises karjas kümme korda julgem tunne kui kümnest lambast koosnevas salgas. Seda efekti suurendab veelgi see, et kiskja rünnaku puhul sööstavad loomad läbisegi põgenema. Suure hulga loomade siia-sinna sagimine hajutab ründaja tähelepanu ja takistab kontsentreerumast väljavalitud ohvrile. Eks proovige kinni püüda kas või üks kolmest tennisepallist, mida sõber teile korraga viskab!

Paljud loomaliigid kasutavad lahjendusefekti edukalt ära oma järglaskonna turvamiseks, ajastades sigimise kõik korraga ühele väga lühikesele ajavahemikule. Nii käituvad näiteks rändrohutirtsud, kes oma hiiglasliku arvuga sõna otseses mõttes ujutavad turu üle ja saavad nuhtluseks kõigele, mis nende teele jääb.

Lõpuks veel üks oluline põhjus, miks loomadel mõnikord tasub kampa heita: ühenduses peitub ju jõud. Väikesed ja nõrgad loomad suudavad tihtipeale tugevalegi vaenlasele vastu seista, kui nad teevad seda üheskoos. Randtiirud ründavad endast mitu korda suuremat rebast, nii et veri lendab. Mesilaste vaenlane on talvekülm, kobaras koos sooja kokku hoides talvituvad mesilinnukesed aga hästi. Inimeste ametiühinguliikuminegi teenib sarnast eesmärki. Muide, kõigi aegade valitsejate üks lemmikvõtteid on olnud oma alamate tülliajamine hüvede ebaühtlase jaotamise abil – seda tuntakse jaga-ja-valitse-printsiibina.

Infopunktid, karjamaaühistud ja jahimeeste klubid

Peamine tegevus, millele loomad oma päeva pühendavad, on toiduotsimine. Ka siin võib kollektiivist palju abi olla.

Mõned liigid toituvad saagist, mida leidub ainult vähestes kohtades ja mis pealegi alalõpmata oma asupaika muudab. Näiteks merelinnud, kes otsivad kalaparvi, või mesilased, kes peavad teadma, kus aas parajasti õitsele on puhkenud. Niisugustel loomadel on väga tähtis pidevalt saada informatsiooni saagi täpsest asupaigast. Üksinda on see raske, üheskoos aga kerge, juhul kui saagijahilt saabuvad isendid pöörduvad alati tagasi oma kaaslaste juurde. Teised isendid saavad siis ära kasutada neid õnnelikke, kes sobiva jahiala juhuslikult leidsid, järgnedes neile uuel retkel. Sellise infopunktina toimib nähtavasti kajakate pesitsuskoloonia, nii toimib ka mesitaru. Meemesilastel on teistele saagi asupaigast teatamiseks välja kujunenud koguni eriline tantsukeel.

Rohusööjate loomade toidul on üks omapära: pärast ärasöömist taastub see teatud aja jooksul. Seejuures on üks kindel ajavahemik, mil see toit – rohttaimed – on kõige suurema toiteväärtusega. Hiljem nad puituvad ja väärtus väheneb. Niisiis on mõistlik ühel ja samal karjamaalapil käia kindlate ajavahemike tagant. Kui seda tehtaks koordineerimatult, siis läheks ilmselt peagi võistluseks, kes esimesena kohale jõuab. Loomal, kes läheb optimaalsest ajast varem, tuleb leppida küll pisut kehvema ninaesisega, kuid kes hiljem kohale jõuab, peab suu hoopiski puhtaks pühkima. Lugu meenutab tuttavat situatsiooni jõhvikarabas marjade valmimise ajal. Selle tagajärjel tuleb kõigil kokkuvõttes süüa väheväärtuslikku toitu, et hoopiski mitte ilma jääda. Äsja kirjeldatud situatsiooni ärahoidmiseks võivad inimesed kehtestada marjakorjamise alguskuupäevi, loomadel tuleb mõistagi valida mõni muu tee. Üks võimalus on loomulikult kaitsta individuaalseid toitumisterritooriume. Kuid on ka teine võimalus: koonduda karjadesse ja käia karjamaalappidel üheskoos õigete ajavahemike järel. Hollandi linnuteadlased uurisid, kas valgepõsk-laglede rändeaegsete salkade toitumiskäitumine vastab sellele skeemile. Tõepoolest: salgad pöördusid ühte ja samasse kohta tagasi regulaarselt iga nelja päeva pärast. See on ajavahemik, mis tagab nende peamise toidutaime – rand-teelehe toiteväärtuse kõige täielikuma taastumise.

Ja uuesti – ühenduses peitub jõud. Ka toiduhankimiseks võivad loomaseltsingu liikmed koopereeruda ja saagi jahtimisel üksteist aidata. Võib tuua palju näiteid huntidest, lõvidest ja teistest kiskjatest, kes mitmekesi koos endast suuremaid ja kiiremaid saakloomi kütivad. Sipelgadki saavad mitmekesi jagu suurtest putukatest. Ühe röövkalaliigi käitumise uurijad leidsid, et mida suurem on kalade jahisalk, seda rohkem õnnestub neil ühe salga liikme kohta saaki tabada.

Mis maksab ühistu liikmepilet?

Siiani vaatlesime seda positiivset, mis seltskondadesse koondumine endaga võib kaasa tuua. Kuid mis on ühiselu hind? Siin võib eristada peamiselt kaht momenti.

Esiteks torkavad suured seltsingud vaenlastele kergemini silma kui üksikisendid. Järelikult tasub koonduda üksnes siis, kui seltsingust saadav kasu ületab selle ohu, mida toob kaasa enda eksponeerimine vaenlastele. Rootsis uuriti hallrästaste koloniaalse pesitsemise tulusust, kasutades kunstlikke pesi, mis paigutati nii kolooniasse kui ka kolooniast eemale. Hoolimata sellest, et varesed ründasid kolooniaid palju sagedamini kui üksikuid pesi, oli väljaspool kolooniat paiknenud pesade rüüste protsent kõrgem. Sedavõrd tõhus oli hallrästaste ühine kaitse koloonias.

Teiseks, seltsingu liikmed on üksteise toidukonkurendid. Seal, kus toitu on vähe, võivad loomasalgad laguneda juba sellepärast, et kogu aeg kulub pisku pärast kaklemisele. Pealegi märkab saakloom vaenlaste salku kergemini kui üksikuid isendeid. Ilmekas näide selle kohta, kuidas seltsingulise eluviisi kasu ja hinna vahekord loomade tegelikku käitumist määrab, pärineb inglise ornitoloogidelt. Nad täheldasid, et punajalg-tildrid hoiduvad päevavalges eraldi, pimedas aga koonduvad salkadesse. Põhjus on järgmine. Päeval toituvad tildrid vähilaadsetest loomakestest, keda nad otsivad nägemise abil. Kui saakloom tajub linnujalgade astumist, poeb ta mutta. Paljude lindude trampimine peletaks kindlasti viimse kui vähikese peitu. Pimedas seevastu toituvad tildrid ussikestest, keda nad otsivad mudast noka abil, mistõttu nad üksteist ei sega. Öine kogunemine salkadesse on tähtis selleks, et tunda end turvalisemalt kiskjate ees, kes pimeduse varjus lähemale hiilivad. Päeval, kui igaüks kiskjat juba kaugelt märkab, pole oht nimetamisväärne.

“Arenenud sotsialismi etapp”

Selleks et seltsingutes elamise hinda madalal hoida, kujunevad välja teatud ühiselu reeglid. Üks lihtsamaid käitumisreegleid kõlab nii: et vaenlasi mitte ligi meelitada ega saakloomi eemale peletada, ära lärma. Arenenumates loomaühiskondades kehtivad reeglid on muidugi märksa keerukamad.

Kõige kõrgemale tasemele on ühiselu jõudnud eusotsiaalsetel (kreeka k. eu – hästi) putukatel: sipelgatel, mesilastel, herilastel ja termiitidel, kellel sajad tuhanded ja isegi miljonid sigimisvõimetud tööindiviidid ei rassi mitte igaüks iseenda, vaid oma ühise pere heaks. Miks just neil? W. D. Hamilton juhtis 1964. aastal tähelepanu kiletiivaliste putukate (kelle hulka kuuluvad sipelgad, mesilased ja herilased) ühele väga tähelepanuväärsele omadusele. Nimelt arenevad nende tütred tavalistest viljastatud munarakkudest, pojad aga viljastamata munarakkudest. Seda omadust kutsutakse haplodiploidsuseks. Detailidesse laskumata tähendab see seda, et üldjuhul on kiletiivaliste emasloomad oma õdedega märksa lähemad sugulased kui omaenda lastega! Sipelgapesas, mida “valitseb” üksainus ema, on kõik töölised omavahel õed, samuti on nad loomulikult õed oma ema sigimisvõimelistele tütardele – järgmise põlvkonna suguemastele. Meenutades käesoleva järjeloo eelmise aasta veebruarinumbris ilmunud üksikasju sugulussuhete määrava rolli kohta ennastohverdavas käitumises, ei imesta lugeja enam sugugi, et sipelgatöölised eelistavad iseendale järglaste soetamise asemel oma ema tütreid (nende õdesid) kasvatada.

Ent järeldustega liialt hoogu minna ka ei maksa. Esiteks kehtib eelöeldu vaid siis, kui pesas on üksainus ema, keda viljastab üks ja sama isane. Sageli see ongi nii. Kuid mitte alati ja mitte kõigil eusotsiaalsetel kiletiivalistel. Kui pesas on mitu suguema (nagu mõnedel kuklastel), kes pulmalendluse kestel paaruvad pealegi mitme isasega, kahaneb töösipelgate sugulussuhte erinevus oma õdede ja järglastega miinimumini. Liiatigi pole eusotsiaalsed termiidid üldse kiletiivalised ning nende sugulus õdede ja lastega on võrdne nagu enamikul teistelgi loomadel. Ka ei ole ju kaugeltki kõik kiletiivalised eusotsiaalsed. Niisiis võib haplodiploidsust pidada küll eusotsiaalsuse tugevaks geneetiliseks soodustajaks, kuid mitte ammendavaks põhjuseks. Oletatavasti on määrav siiski eelkõige see, kui suurt kasu annab ühise pesa ehitamine ja haude hooldamine. Kui selle tulemusel suudavad üks või vähesed suguemased kokkuvõttes edukamalt tööliste geene levitada, kui nood seda ükshaaval teeksid, siis looduslik valik kahtlemata soosib niisugust äärmuslikku “eneseohverdust”.

Muide, üsna hiljaaegu avastati, et eusotsiaalsust (mittesigivad isendid ümmardavad üheskoos väheseid suguisendeid) tuleb ette ka mõnedel lehetäidel ja isegi imetajatel, nimelt mõnedel Aafrika pimerottidel.

Superorganismid

Kas on põhimõttelist vahet sipelgapesal, kus miljonid suguvõimetud töölised hoolitsevad ühiselt oma ema järglaste eest ja hulkraksel elusorganismil, kus lugematud keharakud üheskoos püüavad tagada sugurakkude levikut ja viljastamist? Kui geenide leviku seisukohast vaadata, siis ega erilist vahet polegi. Nii nagu töösipelgad oma suguõdedega, nii on ka keharakud sugurakkudega tugevas geneetilises suguluses (viimased seejuures omavahel peaaegu identsed). Isegi funktsioonid on keharakkudel ja sipelgatel samamoodi omavahel ära jaotatud: nii nagu keha kui terviku huvides täidavad maksarakud üht ja emakarakud teist ülesannet, nii korjavad ka ühed töölissipelgad pesale toitu, teised aga hoolitsevad haudme eest. Pole midagi imestada, et ideel sipelgapesast kui omapärasest superorganismist on juba märkimisväärne ajalugu (esimesena tõi selle välja Ameerika teadlane W. M. Wheeler 1911. a.). Oma keha võime samas vabalt võrrelda eriti kompaktse sipelgakolooniaga. Muidugi, sipelgad pesas on tunduvalt autonoomsemad kui rakud meie kehas. Juhtub näiteks ka seda, et töölised munevad endale ise järglased (tõsi küll, need järglased on alati viljatud). Teisest küljest jälle – ega need meie keharakudki alati nii kuulekad ole. Vahetevahel väljuvad nemadki organismi kui terviku kontrolli alt ja hakkavad pidurdamatult paljunema. Me kutsume seda vähkkasvajaks.

Mida on sellest kõigest õppida sotsioloogial?