Mõistmisest ja vääritimõistmisest looduses

Timo Maran

Vihma sajab. Lugematutes veepiiskades peegelduvad lugematud maailmad. Piisad langevad – purunevad kividel, puulehtedel, maapinnal. Üksikute vihmapisarate tilksatused liituvad ülevaks helide vooks. See on otsekui muusika – hümn olemisele.

LOODUSES on kõigel tähendus. Tihaste ülemeelik laul tähendab meile peatset kevadesooja. Sügisesed uduvihmad aga riisikate ilmumist lodumetsadesse. Kuusk seostub aastavahetuse ja süngete laantega silmapiiril. Kask koduõue ning kevadpühadega.

Kuid samas tähendab seesama kask metsvindile võimalikku pesapaika, on toiduks kasekedriku röövikutele ja toidulauaks urvalinnule. Koerale tähendab kask teabetulpa ning mutile ebameeldivat takistust. Vanale ahvenale jõekäärus ei tähenda kask aga üldse midagi.

Nii on looduses peaaegu igal asjal mingi tähendus – ja ikka kellegi jaoks. Kui kõik nähtused, elusolendid ja seosed, mis ühele isendile midagi tähendavad, kokku panna, saame selle olendi poolt tajutava osa maailmast ehk omailma [1]. Kõikide elusolendite omailmad moodustavad kokku kõiksuse ehk maailma. Sest seda, mis on väljaspool elusa poolt tajutavat, ei tea ju päris täpselt keegi, seda võib ainult oletada.

Tähendus tuleneb elusolendi välimusest, välimus omadustest ning omadused eluviisist. Nii ei vali välimust keegi endale ise. See tuleneb paratamatusena organismi kujunemisloost ja olemise viisist. Tähendused aga on nagu nimed, mida organismile annavad teised.

Looduses on elusolendeid peaaegu alati olnud veidi rohkem kui ruumi nende jaoks. Seepärast õppisid mõned loomad teistest toituma, arenesid konkurents ja parasitism.

Et nõrgemaid väljasuremisest säästa, andis Loodus evolutsiooni abiga mõnele liigile omaduse näida kellegi teisena, kui see tema olemise viisist tulenema peaks.

Seda suurepärast võimet, mida inimühiskonnas halvustavalt pettuseks nimetatakse, tähistavad bioloogid sõnaga mimikri. Lisaks mimikrile, kus elusolend mõne teise organismiga sarnaneda püüab, räägitakse veel mimeesist ehk sarnasusest elutu maailma objektiga ja varjevärvusest ehk värvisarnasusest ümbritseva taustaga.

Sellised mimikrinähtused on väga laialt levinud: neid on teada kõigis suuremates loomarühmades ja kõigis kliimavöötmetes. Tõsi, rohkem tuntakse neid troopikas, kus elu tihedus on suurem, kuid ka meil parasvöötmes on piisavalt huvitavaid näiteid.

HEINAMAAVÄLU juulikuisel Saaremaal katavad eriilmelised õied. Siin on tulikate päikesekollast ja härjasilmade valget, sekka kellukate violetti. Teiste seas küünib laotuse poole roosakaspunaste õitega kaunitar – punane tolmpea (Cephalanthera rubra) – üks kaunimaid ning haruldasemaid Eesti orhideesid. Kus on õisi, seal on tavaliselt ka tiivulisi. Taimede ja putukate liit, mis kunagi elu arengu hämaratel algusaegadel sõlmitud sai, on elanud üle kliima kõikumised ja mandrite rännu. Ka tolmpead külastavad putukad – üksikmesilased perekonnast Chelostoma. Ometi on see liit ebatavaline, sest tolmpea lühtrikujulistes õites pole nektarit – seda suhkruterikast nestet, mille järele mesilased siia tulevad. Miks nad siis ometi taimest huvitatud on?

Uuringutest on selgunud, et putukad ei erista punaseid toone ning seepärast paistab tolmpea neile äravahetamiseni sarnane samas kõrval kasvavate kellukatega. Korjates harilikult nektarit kellukatelt, eksivad nad aeg-ajalt. Ja kuigi mesilased ja teised kõrgemad putukad suudavad lisaks toidutaime välimusele pikapeale meelde jätta ka tema asukoha, saavad tolmpead siiski tolmeldatud.

Sellisel paljunemisviisil on omad eelised ja puudused: ühest küljest hoiab taim energiat kokku nektari tootmise arvelt, kuid teisest küljest seab punase tolmpea arvukusele piiri ümbruskonnas õitsevate kellukate arv – tolmpea saab kasvada vaid seal, kus on juba ees kellukas, keda ta jäljendab, ning lendamas mesilased, kelle omailmas pole erinevust kahe liigi vahel.

Orhideede paljunemisökoloogiat on põhjalikult uurinud rootsi teadlane L. A. Nilsson. Selgub, et mimikri on selles taimerühmas väga levinud: nii ei tooda nektarit ükski käpp ega sõrmkäpp. Neid paljundavad putukad, kes kohale meelitatuna eredast värvusest ja paljulubavast lõhnast, üritavad asjatult tühjadest huulõitest toitu leida. Näiteks hall käpp (Orhis militaris) ning jumalakäpp (Orhis mascula) puhkevad õitsele kevadel, kui teisi toidutaimi on veel vähe, nende peamised tolmeldajad on näljased emakimalased.

Ei oleks maa peal pettust ilma aususeta ja nii ei saaks ka looduses kujuneda mimikri abil paljunemist, kui putukate süvateadvuses poleks seost õievärvi ning ootava toidu vahel.

Ka kauni kuldkinga (Cypripedium calceolus) mahekollane õiepaun pole putukate jaoks eriti meeliülendav nähtus. Kuldkinga lõhn sisaldab atsetaate, mis on olulised keemilised ühendid feromoonides. Ilmselt stimuleerib selline lõhn isaste putukate seksuaalset aktiivsust. Õiele partnerit otsima laskudes kukub erakmesilane kotjasse huulde ning püüab seejärel tagajärjetult siledat seina mööda üles ronida. Viimaks leiab vangilangenu teise väljapääsu tolmukate all, kus ta rindmikule aga kleebitakse tolmupakk teisele õiele kandmiseks. Huvitav, et kuldkinga õis on selektiivne: ta varustab tolmupakkidega vaid keskmise suurusega erakmesilasi. Suuremad ja väiksemad putukad pääsevad õielõksust hõlpsasti välja.

Sarnast tolmlemisviisi kasutab ka Lääne-Eesti loopealsetele iseloomulik orhidee – kärbesõis (Ophyrus insectifera), kelle õis meenutab väliskujult putukat. Kärbesõis õitseb kiletiivaliste perekonna Gorytes paarumisaja algul, kui isased on juba aktiivsed, kuid emasputukaid veel vähe. Meelitatuna kohale kärbesõie lõhnast, mis sarnaneb emasputuka lõhnasignaalidega, püüavad isased putukad taimega paaruda, määrides end nii kokku õietolmuga.

PUTUKATE maailm on kirev. Siin leidub kauneid vorme pääsusaba silmiköitvast tiivamustrist sitasitikate täiusliku sümmeetriani. Vahest liigagi harjumatult värviküllased on nad meie muidu nii tagasihoidlikus parasvöötme metsavööndis. Hoolimata oma ilust, on paljudel putukatel tõhusaid ja ohtlikke kaitsevahendeid: mürgi- ja haisunäärmeid, astlaid ja eritisi, mis kõik kallalekippujaid taanduma sunnivad.

Tegelikult ongi just kaitsevahendid üks kirevate kitiinkatetega uhkeldamise põhjus. Sest kui Sul on relv, millega kallaletungija ei soovi teist korda kokku puutuda, on ju ülimalt kasulik omada ka silmatorkavat välimust ja nii kauaks meelde jääda. Ja kuigi lepatriinu kontrastsed kattetiivad ei päästa teda alati noore ja kogenematu musträsta nokast, jääb ebameeldiv maik rästahakatise suus kauaks püsima. Ning seos välimuse ja tähenduse vahel on jälle ühe kogemuse võrra tugevamaks muutunud. Tõenäoliselt lõikab sellest hiljem kasu mõni väljasülitatud lepatriinu lapselastest.

Et on ohtrasti mürgiseid putukaid, kes tahavad teada anda oma toidukõlbmatusest, kuid lindude ja pisikiskjate mälu pole nii mahukas kui inimesel, siis arenes erisuguste ohtlike putukaliikide välimus sarnase hoiatusvärvuse suunas. Lindudel ja pisikiskjatel oli vähem meeles pidada, nad õppisid kiiremini söödavat mittesöödavast eristama ning kokkuvõttes püüti eksikombel kinni vähem hoiatusvärvusega putukaid.

Teaduskeeles nimetatakse sellist hoiatusvärvuste sarnanemist Mülleri konvergentsiks.

Eestis elavatel putukatel on tuntuim ühine hoiatusvärvus musta ja kollase või ruuge värvuse triibustus – selline kombinatsiooni tuleb ette ühiselulistel kiletiivalistel (herilastel ja mesilastel).

Ja muidugi ilmusid eluareenile peagi ka petturid – putukad, kellel polnud küll kaitsevahendeid, kuid nad sarnanesid röövloomade meeltes kinnistunud pildiga toiduks kõlbmatust ja kindlustasid endale sellega puutumatuse. Sellised putukad on näiteks Eestis sirelased (Syphidae), kes hilissuvel hulgakesi putkede sarikatel maiustavad (aeg-ajalt õhku tõustes ja peaaegu liikumatult õite kohal püsides). Säärast jäljendamist nimetatakse Bates’i mimikriks.

Kollaste, valgete või oran'zide vöötide vaheldumine mustaga on laialt levinud hoiatusvärvus. Tabelis on loetletud sellise mustriga liike Eestis; lisatud on selts, kuhu liik kuulub, ning märge, kas liik on enamikule püüdjatest mürgine või mitte. Juhul, kui mimikri on ühiselt omane suuremale süstemaatilisele üksusele, on liigi lahtris toodud selle üksuse nimetus.

PUIDUVAABLANE, kes raielangil kumedalt jorisedes munemiskohta otsib, sarnaneb vapsikuga nii välimuselt kui ka lennuhääle poolest. Mimikri, kus mitme meeleelundi saadud signaalid pettust kinnitavad, on eriti mõjuv. Et vaenlased, keda eksitada püütakse, võivad kuuluda eri loomarühmadesse ja seega juhinduda eri meeleelunditest, on kasulik omada tervet kompleksi üksteist täiendavaid signaale, millest iga olend saab leida endale mõistetava. Selliseid eri tajukanalite ja eri raskusastmega signaalide komplekse teatakse näiteks madudel.

Käesolevas kirjatükis on peamiselt juttu varje- ja hoiatusvärvustest ning silmale tajutavast mimikrist. Selle põhjuseks pole niivõrd nähtavate signaalide üleloomulikult suur osatähtsus looduses, vaid nägemismeele määrav osa inimese omailmas. Meile kui vaatlejatele on hõlpsamini jälgitavad “mõistmised” ja “vääritimõistmised” loomadel, kellega tajume maailma sarnaselt. Sipelgate ja ööliblikate keel, kus sõnadeks on üliväikesed muutused lõhnaainete kogustes, on meile paratamatult hoomamatu, tõlgitav vaid keeruka tehnilise aparatuuri abil. Samas suhtlevad meile omaste visuaalsete signaalide abil vaid linnud ja kõrgemad imetajad, väiksematel maismaaimetajatel domineerib lõhn, vaaladel, nahkhiirtel ja enamikul ööloomadel kuulmine, kaladel maitsmis- ja puutemeel.

Mimikri saab toimida ainult kolme osapoole koosmõjus. Need on jäljendaja e. mimeet, kelle füüsilises struktuuris mimikri avaldub, jäljendatav e. modell, kellega mimeet püüab sarnaneda, ja äratundja e. organism, kelle vastu mimikri on suunatud.

Mimikri olemuse ja tema arenguloo paremaks mõistmiseks võime kujutleda savikuju voolimist. Mimeet ja tema füsioloogia on otsekui savi, mille omadused määravad loomistöö tehnilised piirid. Modell on originaal – keha, millega savikuju sarnanema peab. Ja äratundja on skulptor, kelle arusaamine ja tajumisviis määravad teose lõpliku kuju. Voolimispulgale ja savinoale võiks leida vasteks evolutsiooni ja loodusliku valiku. Valmiv skulptuur on aga nagu mimikri – tervik, kus on eristamatuks liitunud kolm alget, millest ühe puudumine muudaks mõttetuks ka ülejäänud.

Suur võib olla kevadiselt erkrohelisi kaseoksi näksiva metskitse üllatus, kui üks lehtedest äkki tiivad avab ja sinitaevasse lendab. Sellise kohastumusega on Loodus õnnistanud kõigile tuttavat lapsuliblikat (Gonepteryx rhamni), kelle nägemine pidi rahvapärimuse järgi tooma kuldse suve. Lehtpuudel ja põõsastel lapsuliblikas tavaliselt puhkabki, tema lehtjad tiivad sulavad täielikult võra rohelusse.

Kohastumust, kus mimeedi kehakuju sarnaneb liikumatu ja ümbruses tavalise objektiga, nimetatakse mimeesiks. Jäljendatav objekt võib olla elus- või eluta maailma osa. Mimees on näiteks vaksikuröövikute sarnasus toidutaime oksaga, iga röövikuliik harmoneerub kõige täiuslikumalt just oma toidutaime võrsetega. Maamõõtja sammu astuv vastne tardub liikumatuks kuivanud oksaraoks, kui teda puudutada, tugeva surve korral võib ta isegi taimest lahti lasta, säilitades siiski oma jäiga poosi.

ELLUJÄÄMISE esimene reegel kõlab: ole märkamatu. Nii päästab kesktalvel lumekarva kasukas valgejänese ilvese valvsa pilgu alt ja niisamuti sulab kanakulli hallikirju sulestik puuvõrasse, jäädes märkamatuks saakloomadele ümbruskonnas.

Metskitse oktoobriluhatoonides kehakate ja lauluritsika leheroheline rüü, jooksiklaste kõdukarva kattetiivad ning muti läikivmust kasukas – varjevärvusi on kõikjal, nad on nii tavalised, et enamasti me neid ei märkagi. Erinevalt silmatorkavast hoiatusvärvusest ongi varjevärvusele omane tagasihoidlikkus. Näiteks putukariigis elavad hoiatusvärvusega liblikaröövikud enamasti kolooniatena, erinevalt varjevärvusega vastsetest, kes toidutaime lopsakate lehtede varjus erakupõlve peavad.

Lisaks lihtsatele ühetoonilistele varjevärvustele leiame ka keerulisemaid mustreid ja värvikombinatsioone. Nii imiteerib paljude ööliblikate tiivamuster puukoore krobelisust – mõne öölase tiivakirjas on isegi tajutav sarnasus kindla puuliigiga (kaseharpia Furcula bicuspis). Enamasti on väga erilised kaitsevärvused kujunenud liikidel, kes on väheliikuvad või seotud kindla elupaigaga, sest kaitsevärvus on mõjus vaid taustal, mida ta jäljendab. Valel taustal aga torkab kaitsevärvus silma nagu haavikuemanda lumevalge talikasukas varakevade koltunud toonides.

Päevaliblikate, nagu väike-kärbtiiva (Polygonia c-album), koerliblika (Aglais urticae) ning täpiku- ja võrkliblikaliikide tiivad kannavad nn. sõjaväemustrit – katkendlikku laigustust, mis hajutab muljet liblikakeha terviklikkusest. Kaitsemuster näib eriti tõhusalt toimivat liblika tantsiskleval lennul. Ka korrapäratu põikivöödistus sirelisuru kehal hajutab visiooni kogukast röövikust, muutes ta toidutaime lehtede vahel märkamatuks.

Rannikul kajakakoloonias käinu teab, kui keerukas on märgata lindude pesi. Mõni oksaraag, kõrkjajupp risti ja munad, mille laigustus täiuslikult harmoneerub kiviklibuga. Tihti märkad pesa alles jala kõrval. Selliseid hele- ja tumepruuniga kirjatud mune on paljudel rannikul pesitsejatel: kajakatel, tiirudel, meriskil, tüllidel jne.

Looduses on märke, mida mõistavad paljud olendid. Kui järsud ja kiledad häälitsused tähendavad linnuriigis hädaohtu ja putuka mittesöödavust märgib tema ere, silmatorkav värvus, siis kiskjat tunnevad ohvrid silmade järgi.

Nii vallandab ümarate silmakujuliste laikude ootamatu ilmumine värvulistel põgenemisreaktsiooni, seostudes nende meeltes kaku või pisikiskjaga.

Säärase arengus juurdunud seose tulemusena on mõnedel liblikatel, aga ka nende vastsetel kujunenud kehapinnale sümmeetrilised silmi meenutavad laigud.

Nii kannab suur-punasuru (Deilephila elpenor) röövik keha esiosas kahte paari kollakaid “silmi”, tugevama puudutuse korral tõstab röövik keha esiotsa üles ning liigutab seda ähvardavalt küljelt küljele. Kui häirida puutüvel päevaund magavat silmiksuru (Smerinthus ocellatus), tõstab ta esitiivad, peletades rahurikkujat kahe suure punasinise silmalaiguga tagatiibadel.

Samast arengutüvest on arenenud ka väiksemad täpid ja silmakesed päevaliblikate tiivaäärtes. Nende ülesanne on hajutada saaki püüdva linnu tähelepanu lendava liblika kehalt kõrvale ja nii muuta rünnaku sihtmärki. Kohastumuse edukust näitavad suve lõpupoole ringi lendlevad silmikud ja sinitiivad: nende tagatiibadel, täppide kohal on tihti näha iseloomulikud lõhed – lindude nokajäljed, märkimas ebaõnnestunud rünnakuid.

VÄLETIIVULINE lõopistrik laotuses, laugaste kohale kooldunud rabamänd, hall hunt omasuguste keskel – kõik me oleme elusolendid, oleme sarnased, otsekui vihmapiisad. Oma meele kumeratel külgedel peegeldame kõiksust ja üksteist. Igaüks pisut erinevalt, sõltuvalt oma maailmatajust ja loomusest.

Lambi hämaras valguses laua kohale kummarduv teadlane, käopojale toitu viiv lepalind, kuuseokast pesa suunas tariv sipelgas – igaüks oma mõistmise läbi, otsides ja eksides. Hetkeks kohtume oma lühikestel teekondadel.

KIRJANDUS:

1. U e x k ü l l, J. v., 1996. Rännak läbi loomade ja inimeste omailmade. Vikerkaar, 1–2.