Kihtrünkpilved

Milvi Jürissaar

 

Kihtrünkpilved – Stratocumulus (Sc) – on kõige levinum pilvede põhiliik. Nagu ütleb nimigi, koosnevad nad suurtest pilvetükkidest ja -laamadest, mis liitudes moodustavad kihi. Mõnikord esinevad nad pikkade kitsaste vallide või triipudena, mille vahelt on näha suur osa taevast. Algajatel vaatlejatel on tihti raske kihtrünkpilvi ära tunda. Kergendamaks määramist soovitatakse järgmist moodust: kõigepealt teha kindlaks, kas vaadeldav pilv võiks olla Cu, Cb, Ns, St. Kui on selge, et pilv ei sobi ühtegi nelja nimetatud põhiliiki, on kindlasti tegemist kihtrünkpilvega.

Värvilt on kihtrünkpilved hallid, nõrgalt sinakad, kohati heledamad, kohati tumedamad. Nende kiht ei ole paks, tavaliselt kõigub 200–800 m vahel. Alumine piir püsib enamasti 500–1500 m piiris, kuid võib olla nii madalamal kui ka kõrgemal. Talvel madalduvad kihtrünkpilved 250– 300 m-ni.

Kihtrünkpilved koosnevad kas vihmapiiskadest või piiskade ja lumehelveste segust.

 

Sademed ja optilised nähtused

Harilikult kihtrünkpilved sademeid ei anna. Mõnikord võib neist tulla nõrka peenikest vihma, ka vähest lörtsi või lumekübemeid. Kuiv lumi langeb kaunite korrapärase ehitusega lumehelvestena.

Optilistest nähtustest võib kihtrünkpilvedega kaasneda tara ehk pärg. Hästi on pärg jälgitav Kuu ümber külmadel talveöödel, kui Stratocumulus’ed on küllalt kõrgel (üle 1500 m) ja nende kiht on õhuke. Tara võib esineda ka päeval Päikese ümber, kuid siis on seda raskem jälgida kui öösel.

Pärg algab oreoolirõngaga, mis paikneb vahetult Päikese või Kuu ketta ümber. Oreoolirõngas on valge, vahel nõrgalt rohekas, kollakas või sinakas. Oreoolirõngale järgnevad vikerkaarevärvides rõngad alates helesinisest ja lõpetades punasega. Pärja nurgamõõtmed ulatuvad 1–5 kraadini. Tara puhul tuleb meeles pidada seda, et tema mõõtmed on pöördvõrdelised pilve moodustavate veepiisakeste suurusega. Kui pärja läbimõõt väheneb, siis piisad suurenevad ning ilm võib minna sajule. Pärja suurenedes aga väheneb piiskade läbimõõt ja ilmgi hakkab paranema.

Harva võib kihtrünkpilvede juures ilmneda irisatsioon. See nähtus tähendab pilveservade vikerkaarevärvilist helendust. Pilve kaugus Päikesest on sel juhul 30 kraadi või rohkem. Paremini on jälgitavad punased ja rohelised toonid. Nii pärja kui irisatsiooni põhjuseks on valguse difraktsioon.

 

Kihtrünkpilvede teke ja alaliigid

Foto 1. Sageli paistavad pilveavadest kimpudena läbi päikese- ja kuukiired. Niisuguseid pilvi nimetatakse Stratocumulus translucidus.

Kihtrünkpilved tekivad ühe ja sama õhumassi sees. Nende kujunemisprotsessides on tähtis osa õhu lainelisel liikumisel inversioonikihi all madalamal kui 2 km. Laine harjale tekib pilv, laine põhjal pilve kas pole või on pilvekiht seal õhem. Niisuguse protsessi puhul tekib pilvkate, milles pilveelemendid paiknevad enam-vähem korrapäraste ridadena. Ridade vahelt on pilvekiht õhem, seal võivad olla avad, kust paistab taevas. Avade read võivad olla kahes teineteisega lõikuvas suunas. Sageli paistavad pilveavadest kimpudena läbi päikese- või kuukiired. Selletõttu nimetataksegi sääraseid pilvi Stratocumulus translucidus (läbipaistvad kihtrünkpilved; foto 1). Meteoroloogid kutsuvad neid pilvi naljaga pooleks koogipilvedeks. Niisugune nimetus tuleb sellest, et pilvetükid meenutavad tõesti vedelast taignast kooke, mis praepannil kipuvad laiali valguma.

Kui kihtrünkpilvede vertikaalne ulatus on mõnisada meetrit, siis avasid pilvekihti enam ei teki. Küll on aga näha heledamad ja tumedamad kohad, viirud. Seesuguseid pilvi nimetatakse Stratocumulus opacus (läbipaistmatud kihtrünkpilved).

Kui õhumass ületab mäeahelikku, liigub ta mägede kohal ja tuulealusel küljel laineliselt. Sellise lainelise liikumise tagajärjel võivad mäeaheliku taha moodustuda pikad kitsad pilvetriibud, mida nimetatakse Stratocumulus lenticularis (läätsekujulised ehk sigarikujulised kihtrünkpilved). Kõige sagedamini tekivad niisugused pilved talvel, kui pole tõusvaid õhuvoole.

Foto 2. Rünkpilvedest tekkinud kihtrünkpilvi nimetatakse Stratocumulus diurnalis. Nende puhul on sageli jälgitav nn. taevatrepp.

Kihtrünkpilved võivad tekkida ka teistest pilvedest, eelkõige konvektsioonipilvedest (Cumulus, Cumulonimbus). Säärane protsess algab siis, kui keskpäevase maksimaalse soojenemise aeg on möödas ja tõusvad õhuvoolud nõrgenevad ning lõpuks lakkavad hoopiski. Konvektsioonipilvede (Cumulus mediocris ja C. congestus) laialivalgumine pärast lõunat toimub horisontaalselt tuule suunas. Kui see nähtus esineb madalamal kui 2 km, tekivad pikad kitsad pilvevaalud, mida nimetatakse Stratocumulus diurnalis (päevased kihtrünkpilved). Nende pilvede ülemisel pinnal võib veel näha kupleid ja tornikesi nagu rünkpilvedelgi. Väga sage on päevaste kihtrünkpilvede puhul nn. taevatrepp (foto 2).

Foto 3. Õhtuks võivad laialivalgunud rünksajupilvedest tekkida pilved, mida nimetatakse Stratocumulus vesperalis. Õhtupäikeses võivad nad särada punastena, oran'zidena või kollastena.

Hilisõhtuks valguvad laiali ka ülivõimsad termilise konvektsiooni tagajärjel tekkinud rünksajupilved (Cumulonimbus). Neist moodustuvad ebamäärase kujuga pilvelaamad. Sageli värvib loojuv või juba horisondi taga olev Päike nad punaseks, oran'ziks, kollaseks. Niisuguseid pilvi nimetatakse Stratocumulus vesperalis (õhtused kihtrünkpilved; foto 3).

Omapärased pilved tekivad siis, kui hommikul pärast päikesetõusu algab pikkade öiste kihtpilveribade pealmise pinna soojenemine. Kui õhumassis on võimalikud tõusvad õhuvoolud, hakkavad pilvede ülemisele pinnale moodustuma mügarad, kuplid, tornikesed. Niisuguseid pilvi nimetatakse Stratocumulus castellatus(nus), mis tähendab, et tegemist on tornidega (kuplitega) kihtrünkpilvedega. Stratocumulus castellatus võib tekkida ka päevasel ajal. Nende teke viitab atmosfääri ebapüsivusele kõrgemal kui 2 km ja koos sellega äikesepilvede arengu võimalusele.

Kui õhus esineb laineline liikumine ja õhk samal ajal pikkamööda laskub, tekivad pilved, mida nimetatakse Stratocumulus mammatus. Eesti keelde võiks selle nimetuse tõlkida “näsalised ehk mullilised kihtrünkpilved”. Niisugune nimetus on neil pilvedel sellepärast, et nende alumine pind on kaetud nagu suurte mullide või rippuvate kotikestega.

Peame meeles, et kuigi kihtrünkpilvi on mitut liiki, toovad nad kõik kaasa rahuliku ilma ja inimestele ohtlikke olukordi ei tekita.


Fotod: Sulev Kuuse