Kas hall või vigri?

Rein Kuresoo

Meie vetes elab tänapäeval ainult kaks hülgeliiki, aga kumb on hallhüljes ja kumb viigerhüljes? Viiger on väiksem ja tumedam, ta kasuka seljapoolel on enam-vähem selged silmlaigud. Koon on tal lühem ja ümaram kui hallhülgel – nii võib öelda, et veest välja vaatav viiger meenutab kõrvadeta kassi ja hallhüljes koera.

Värvipildil vaatavad nad meile kõrvuti veest otsa. Märjalt on hülge nahk tume ja läikiv, alles kivil või jääpangal puhkaval loomal tuleb kuivades nähtavale kasuka õige värv. Viigri karv on tumehall kuni must, sageli pruunika varjundiga, hallhüljes on seljalt pruunikashall, kõhu alt ookerjas. Hallhülge küljed on laigulised, kuid selget rõngasmustrit laigud ei moodusta.

Oluliselt erineb kahe hülgeliigi kaal: kui viiger kasvab harva üle 100 kilo raskuseks, siis suur isane hall võib kaaluda rohkem kui 300 kilo, emasloomad on siiski terve tsentneri võrra kergemad. Hülgeid määrates võib niisiis mõttes nende kõrvale merekivile asetada peekonsea või suure lehma.

Nüüd võib tunduda, nagu oleks hülgeliike eristada üsna lihtne. Algaja hülgehuvilise meelehärmiks ei sünni hallhüljes siiski kolmesaja-, vaid kümnekilosena ning vaatamata heale isule (halli poeg kasvab imikupõlves kuni kaks kilo päevas!) kulub täismõõtmete saamiseks mitu aastat. Enamik meres ringi kolavaid hallhülgeid ongi selles ebamäärases eas, mil neid viigerhülgest suudab eristada vaid kogenud vaatleja. Joonistasin ühe sellise noore halli viigri kõrvale lesima. Selle nolgi koon ei ole veel nii välja veninud kui täiskasvanud loomal ja karvastik muutub edaspidi väheke tumedamaks.

Meie hülged on praegu koondunud poegimiseks Liivi lahe ja Saaremaa lääneranniku jääle, vähemal määral on neid ka Soome lahes. Kui jääd on kevadel vähe, toovad hallid poegi ilmale mõnel kaugemal laiul Saaremaa vetes, viigrid aga hoiduvad kangekaelselt viimaste jääpankade lähedusse. See komme võib viigritele kalliks maksma minna. Nii lükkasid kevadtuuled 1990. aasta sooja talve järel kõik säilinud jääräbalad otse Pärnu randa kokku. Teist sünnitusmaja ei olnud viigritel võtta ja puhkenud torm kandis vastsündinud hülgepojad otse linnatänavatele.

Pärast poegade ilmaletoomist, paaritumist ja karvavahetust, mis kestab aprilli lõpuni, eelistavad hülged üksi või väiksemate salkadena laiali ujuda, kuid kaugematel meresaartel võib neid aeg-ajalt siiski puhkamas näha. Viigerhülgeid võib siis kohata Hiiumaa laidude ja Kihnu ümbruses, hallhülgeid näiteks Innarahul, Harilaiul, Hari Kurgus ja Kihnu madalatel.

Märtsiretk

Hoolimata sellest, mida räägivad hüljeste peale pahased kalurid, on nii hall- kui ka viigerhüljeste arv Läänemeres sel sajandil tunduvalt vähenenud. Hallhüljeste asurkond on praegu kriisiseisundist ehk üle saanud, kuid meie vigride tulevikku ei suuda teadlasedki ennustada. Seepärast, kui satud lähiajal merele või merekaldale, uuri tähelepanelikult veepinda, ehk on seal hülgepoiss pea veest välja pistnud. Teretulnud on kõik vaatlused hüljeste kohta. Neid ootab Eestimaa Looduse Fondi hülgetöörühm: pk. 245, Tartu EE2442.

Mõistatus

sunnib veidi vanades Eesti Loodustes tuhnima, sest hüljestest on meil varemgi juttu olnud. Kui kiiresti suudab ühekuine hallhüljes ujuda Saaremaalt Klaipedasse? Kas otsisid abi Eesti Looduse Interneti koduleheküljel (http://www.loodus.ee/el) paiknevast aineregistrist? Vastuseid ootame aadressil: Eesti Loodus, pk. 110, Tartu EE2400.