Kas mõtleme ja tegutseme keskkonnahoidlikult?

Külli Kalamees-Pani

Mis on säästev eluviis? Kas meie elame säästlikult? Millal mõtleme looduskaitsele, keskkonna puhtusele? Tavaliselt siis, kui tunneme end millegipärast halvasti. Näiteks jalutades tiheda liiklusega ja heitgaasidest küllastunud kesklinnas, lastes kraanist sogast vett, kuuldes raadiost või TV-st teadet keskkonnaavarii kohta, avastades naabri(te) prügihunniku oma aia tagant või metsa alt, sõites ujuma kusagile kaugele, sest kodujõgi on reostunud…

Sellistele asjadele võiks ju mõelda juba varem, kui elukeskkond pole veel lootusetu. Just sellest mõttest ajendatuna pakkuski Eesti Loodus möödunud aastal noortele sarja säästvast eluviisist.

Seitsmes artiklis võeti läbi kõik põhilised säästva arengu valdkonnad alates Agenda 21 tutvustusest kuni keskkonnasõbraliku tarbimiseni. Iga kord anti ka konkreetsed ülesanded ning soovitus kooliaktsiooniks (mida uurida ja teha terve klassiga). Kuulutati välja esseevõistlus “Agenda 21 minu kodulinnas (-vallas)”.

Kõige aktiivsemalt uurisid kaasalööjad keskkonnasõbralikku tarbimist (selgitati, mida müüvad kohalikud kauplused), inimeste tegutsemisvalmidust (mida on inimesed valmis ise tegema keskkonnaseisundi parandamiseks) ning energia kokkuhoiu võimalusi. Tähelepanu pälvis ka liiklusest põhjustatud saast. Keskkonnamärkidest leiti kõige rohkem töötlemisvõimalusele viitavaid (recycling) märke ja Saksa Grüne Punkt’i märki (viimane meie oludes tegelikult ei kehti). Nende kõrval leiti mitmesuguseid muid tootjate märke, mille tähendust ei teata. Muidugi peaksid kauplused oskama anda teavet igasuguste toodetel olevate märkide kohta, seda tuleb müüjatelt küsida.

Liiklusvaatlus andis ootuspärase tulemuse: kooliteel eelistatakse üsna palju autot bussile, see ei ole kahjuks keskkonnasõbralik variant. Siit järeldubki, et transpordikorraldus Eestis üha tiheneva liikluse ajastul ootab väga tõsiseid ümberkorraldusi nii keskkonna kui ka liiklusohutuse seisukohalt, seda eriti linnades ja suurematel maanteedel.

Energia kokkuhoiu nädalal selgusid väga mitmekesised tulemused. See näitab ilmselt ka perede erisuguseid võimalusi ja vajadusi. Peaaegu kõik vaatlejad olid säästunädalal suutnud elektrienergiat kokku hoida, seejuures osa peresid tarbib kokkuhoidlikult kogu aeg, eeskätt mõeldes ilmselt oma rahakotile, aga loodame, et ka keskkonna puhtusele. Saastab ju elektri tootmine Eesti kahes suures elektrijaamas väga tugevasti loodust, mistõttu elektri üldine kokkuhoid aitaks keskkonnaseisundit parandada.

Esseesid saabus kokku 14, neis kajastuvad keskkonnaprobleemid Eesti eri piirkondades (Hiiu maakond, Kuremaa järv, Viiratsi ja Rakke ümbrus, Haapsalu linn, Kirde-Eesti jne.). Keskkonnaprobleeme enamasti kirjeldati, vähem pakuti lahendusi, mis oleks aga väga oluline kohaliku Agenda jaoks. Esseedega võrdväärsed olid kaks põhjalikku tööd koduümbruse ökoloogilisest seisundist (Tallinnas).

Nõmme linnaosas elavat noormeest häirivad kõige rohkem halvasti korraldatud transport ja joogiveeprobleemid, samuti soola puistamine tänavatele, õhu saastatus ja vee saastatus Pääsküla jões; ta puudutab ka prügimajandust, elektri kokkuhoidu ning lennukitega seotud müra ning õhusaastet.

Ka Õismäel elav neiu seab esikohale Tallinnas viimasel ajal väga kriitiliseks muutunud transpordimured, kuid toob esile ka looduslike veekogude halva seisundi ning prügiga seonduva: “Et siin elab palju inimesi, siis tekib ka palju prahti: keskeltläbi 3 kg inimese kohta päevas… On paigaldatud konteinereid erinevatele jäätmetele, aga osa inimesi on kas nii laisad, et ei sorteeri oma jäätmeid või lihtsalt hoolimatusest viskavad näiteks paberi ja papi konteinerisse ka toidujäätmeid.” Prügimured läbivad peaaegu kõiki töid, ju on see teema jõudnud inimeste teadvusse, kuid paraku ei ole lahendused kiired tulema. Üks asi on teada, teine asi ka ise õigesti tegutseda – selleni on pikk tee. Teiseks, kuni sorteeritud prügist pole võimalik lahti saada käegakatsutavas läheduses (eri prügikastid oma hoovis), enamik inimesi ülekutsetega lihtsalt kaasa ei lähe.

Üks essee pöörab erilist tähelepanu komposteerimisele: “Umbes poole meie prügist moodustavad köögi- ja aiajäätmed. Suuremat osa sellest orgaanilisest ainest on võimalik komposteerida. Muidugi ei sobi kõik jäätmed komposteerimiseks, oleks rumal loota, et ka plekkpurgid ja klaastaara kõduneksid.” Samas läheneb autor teemale ka huumoriga: “Kui me ei saa või ei taha komposteerimisel tekkinud materjali ise ära kasutada, võime selle kasvõi naabrimehele kinkida, kes kindlasti rõõmustab ja sügisel meile mõne kurgi või õuna vastu kingib. Nii ongi saavutatud mitmepoolne kasu: meil on hea meel, naabrimees rahul, loodus puhtam...”

Teises essees muretsetakse looduse jätkuva reostamise üle kunagistel sõjaväepolügoonidel: ”Neid alasid uuesti keelu alla panna pole enam võimalik, sest liiga palju inimesi on sinna viivad teed juba selgeks õppinud. Kõige tõhusam oleks muidugi tugev järelevalve, pidev kontroll ja inimestele nende kohustuste meeldetuletamine. Tõhus oleks mitte rahatrahv, vaid sunniviisiline prahikoristus.”

Mitmes töös puudutatakse ka metsakaitse küsimusi: liigraiet, järelevalvetust, prahistatust, metsapõlenguid. Nähakse haljastuse olulist osa koduümbruses. “Minu kodukohas on majade ümber istutatud palju puid ja põõsaid, mis on nüüd juba suureks kasvanud. See teeb ümbruse hulga ilusamaks.” Transpordimuredega käib kaasas ka parkimiskohtade vähesus asulates ja autode pesemise ning remondiga seonduvad keskkonnaküsimused.

Üldisem on mure veekogude seisundi pärast. Mida siis teha? Lahendusena pakutakse heitvee puhastusseadmete ehitamist ja külastajate ohjeldamist puhkerandades (näiteks maksu sisseseadmist), rangemaid kitsendusi loomapidajaile veekogu kaldal.

Autor Võrumaalt on oma kogemused kokkuvõtvalt sõnastanud väga ilusasti: “Kas muutuvad minu vanemate kodukoha jõed ja järved šampoonist vahutavateks, kas peavad minu lapsed jooma kodukaevu õlist sillerdavat vett, kas imetlevad kaugelt tulnud turistid Võrumaa jõgede ja järvede kobrutavat reovett? Mida küll teha? Või siiski. Kui õige prooviks oma mõistust turgutades üht-teist ette võtta: topiks kinni suurtööstuse reotorud, autoga sõitmise asemel kõnniks rohkem jala, ei kasutaks kaunist järvesilma pesukausiks! Ehk lööksid siis lutsukalad Korelis ja Võhandus jälle lupsu.”

Mõnigi kirjutaja väljendab hirmu Maa tuleviku pärast: “Praegu seisame kuristiku äärel – on kaks võimalust: kas alla kukkuda või proovida raskustest hoolimata kuristik ületada, tagasiteed ei ole. Tsivilisatsiooni edusammude eest maksame muu hulgas looduskeskkonna hävitamise ja reostamisega.”

Jagatakse ka drastilisi kogemusi omaenda kodukohast. Eesti küsimuste üle arutlevas töös kirjeldatakse olukorda: “Rannas klassivennaga jalutades jõudsime Sillamäe radioaktiivsete ainete basseinini, mis on hirmuäratavalt lähedal merele. Meil mõlemal käis peast läbi mõte: mis juhtub siis, kui see ilusat värvi vedelik peaks ükskord merre imbuma?”

Väga tõsistele keskkonnaprobleemidele juhitakse tähelepanu essees kodukandist, kus ümbrust saastab Rakke lubjatehas. Siin nähakse Eesti riigi ja keskkonnakaitse seoseid nii: “Rakke lubjatehas töötas täiel võimsusel veel paar aastat tagasi, päevast päeva tossasid korstnad... Siis tuli kroon ja pani tehase seisma. Keskkonnale oli see suur kergendus. Järgmisel aastal oli Rakkes kasvavate puude tüvedel juba mõnd samblikukübet näha...”

Lahendused?

“Minu arust peaks looduse kaitseks oma kodukohas koostama kõigepealt plaani ja asutama looduskaitse ühingu. Eelkõige tuleks teha ülevaatus: arutada läbi kõik probleemid ja selgitada, mis reostab ja kahjustab meie keskkonda.”

Lahendusena nähakse ka haridust: “Lastele tuleks koolis selgitada looduse tähtsust meie elus ja õpetada, kuidas käituda looduses. Veel võiks keskkooli programmi viia looduskaitse tunnid.”

Üldse leiavad arutlejad, et keskkonnaküsimustest tuleks rohkem rääkida: “Võib-olla ongi probleemid sellest, et teadjad inimesed räägivad liiga vähe, sellest teadmatus ning pillav käitumine... Inimesele tuleb varakult selgeks teha, mis vahe on kännul ja kasvaval puul.”

Nähakse ka seaduste ning ajakirjanduse olulist osa: “Riigikogu peaks vastu võtma selliseid seadusi, mis aitaksid loodust ja keskkonda parandada... Teleris peaks olema rohkem loodusesaateid, mis kajastavad probleeme ja näitavad, mida ja kuidas peaks muutma.”

Mitmes töös rõhutatakse, et oluline on inimese suhtumine: “Tegelikult sõltub keskkonnasäästlikkus meist endist, meie teadmistest, hoiakutest. “ Ja tõdetakse: “Odavam oleks reostust vältida kui neutraliseerida.” Ent samas: “Kiiresti areneva suurtootmise tingimustes ei suuda me vist reostust vältida.”

Sellest kõigest võib järeldada, et tegelikult vajame tõepoolest arengukava, kus on oskuslikult ühendatud tootmine ja keskkonnakaitse, tagades nii inimestele tervisliku elukeskkonna. Selle poole peaks igaüks püüdlema oma kodukohas ja selline arengukava saab valmida ainult koostöös võimu (linna ja vallavalitsus, -volikogu) ja rahva vahel. See ongi Agenda 21 – ühelt poolt keskkonnasõbralik arengukava ja teiselt poolt tee, mida mööda selleni jõutakse.

Keskkonnateema iseenesest huvitab paljusid (vahest koguni kõiki), kui aga tuleb ise midagi ette võtta, siis jäävad eestlased tagasihoidlikuks. Loodame, et noortesari andis teadmisi ja julgust ise õigesti käituda ning ka ümberkaudseid selles veenda. Eesti Looduses kord trükitu on pealegi kasutatav ka nüüd ja aastaid hiljem, sest säästva arengu põhimõtted ju ei muutu.

Elame ainult üks kord ja ihkame võimalikult puhast keskkonda. Selle nimel tuleb aga tegutseda ja mitte jääda lootma teiste peale.