Kaks ust kuusikusse

Asko Lõhmus

Metsa hinge võib aduda ta asukaist. Hingeni jõutakse otsides ja oodates. Kuni korraga kohtame kedagi, kes tavaliselt on peidus ja vagusi, kuid kelles peegeldub metsa nägu. Nii avaneb vahel ka inimene.

Hõbeselg

Tasaseid hääli leiad vaikusest. Kui otsid neid talvisest kuusemetsast, võib jalal kuivanud kuuse poolt kosta krabinat ja nakitsemist. Kuusk võbiseb, aeg-ajalt pudeneb lumele kooretükke. Kui kiikad teisele poole puud, näed rähni. Sel rähnil on musta-valgekirju kuub, mille selg – pane tähele! – on kuklast sabani hallikasvalge. Kui toksija on meessoost, näed tal kuldkollast laupa, kui ei, siis on laup musta-valgetriibuline. Erinevalt kirjurähnidest ei paista kusagilt punast või roosat, ja kui oled eriti tähelepanelik, võid äkitselt märgata, et puudu on veel midagi – üks varvas nimelt.

Kui Su metsarännakud on seni olnud põgusad, ei ole Sa kolmvarvas-rähni (Picoides tridactylus) varem vist näinud. Õigupoolest leidub neid Eestis küllalt hajusalt – kokku mõnisada paari ehk umbes sama palju kui konnakotkaid või jäälinde. Sügisel ja talvel jõuab meie metsadesse toituma ka võõramaiseid hõbeselgi ja siis kohatakse seda lindu ka kõige sagedamini.

Põliskuusiku kvaliteedimärk

Pesitsusajal hoidub kolmvarvas-rähn peamiselt inimasustusest kaugesse kuusikusse. Sinna, kus mets juba pikka aega oma elu elab, kus ülemkuuskede järelevalve all tõuseb noori kuusehakatisi valgusküllastest häiludest. Seal leidub piisavalt ka jalal kuivanud kuuski, kubisemas putukatest ja nende vastsetest. Need tüved on hõbeselja toidulaud.

“See on haige mets, surmani haige!” hüüaks siin metsamees. Ja siis tulevad metsa traktorid, saed ja kiivritega mehed ning sealt kaovad puud, lisaks surnutele ka elavad, kaovad putukad ja linnud. Ühena esimestest läheb hõbeselg. Jääb laastatud maa ja metsamees on rahul...

Rähnil ei ole saagi ega traktoreid. Tal pole isegi paberit ega sulepead, et ravida haigeid mõtteid siin inimeste maal. Kvaliteet, millest tema räägib, ei ole palkide ega puidu oma.

Hõbeselja lapsepõlvele

eelnesid veebruari- ja märtsisulad. Kuldpäine isaslind kuulutas siis vaevalt sekundipikkuste trummeldustega oma valdusi ja koos kaasaga raiuti sobivasse, enamasti kuivanud või kuivavasse puusse pesakoobas. Selle umbes kahetolline ava jäi maapinnast mõne meetri kõrgusele – madalamale kui teistel rähnidel.

Kolmvarvas-rähni elu alustab maikuus puuoksal kiuksuv ja nelja tiivaga vehkiv klounilik olend, kes peagi laguneb kaheks tiivuliseks tükiks. Neist ühest sünnib varsti sile valge muna ja lähipäevadel lisandub mune veel kuni pool tosinat. Kahenädalase haudumise järel kooruvad abitud pimedad ja paljad rähnikesed, kes hakkavad kaela kandma kümmekond päeva hiljem, kuid esimese lennuni jõuavad alles kolmenädalaselt. Kogu pesaelu jooksul jõuavad nad näha vaid väsimatult toitu tassivaid vanemaid, kõige julgemad upitavad end küll suuremana ka pesaavale, aga kaovad sealt kohe, kui ilmub häiriv võõras.

Suvest sügiseni

peavad iseseisvujad kasutama toiduküllust, lihvima lennuoskust ja õppima tundma vaenlasi. Kui palju noori neis õpingutes hukkub, on teadmata. Ent sügisel peate tulemusi kaua otsima, sest lärmakast noorrähnist on saanud vaikne täiskasvanu. Taaskohtumiseks tuleb oodata hilissügise või talve metsavaikust.

Pesatüvi jääb nüüd tühjaks, järgmisel aastal teevad linnud uue õõnsuse. Pesametsa nad aga ei jäta, ehkki talvel liiguvad mõnikord kaunis kaugele. Mererannikul on hõbeselgi nähtud koguni salkadena – eks nad otsi toitu ja külmavarju, nagu talvel ikka.

Inimesed ei tea, kui kaua kolmvarvas-rähn elab. Aga isegi põlvkondade vahetudes tulevad linnud ikka samadesse metsadesse tagasi. Mitmes Eesti põlismetsas kohatakse hõbeselga sellest ajast, kui linnuvaatlusi kirja panema hakati, kuni tänaseni. Nii et nendel metsadel on hing sees.

Manuline

Möödub talv. Ühel märtsipäeval juhtub aga midagi ebatavalist. Lumel mulluse rähnipuu all lebab surnud hiir. Nähtavasti on ta surnud juba mõnda aega, läbini külmunud, karv tokerjas. Välja sulanud ta pole, kust ta siia sai?

Ülal õõnsuse serval lehvivat halli udusulge Sa vist ei märka, miks muidu kehitad õlgu ja astud edasi? Ammugi ei õnnestu Sul näha õhtu- või hommikuhämaras üht jässakat lindu õõnsusse kadumas ja sealt mingit tompu alla lumele viskamas. Nii teeb värbkakk (Glaucidium passerinum) oma toidulaos kevadpuhastust.

Värbkakk on Euroopa pisim röövlind ning ainult tõelistel värbkakuhiidudel ulatub kehakaal saja grammini. Jahiretkel lööb ta oma küünisenõelad väikeste näriliste või värvuliste turja, harvem satuvad tema toidulauale karihiired, putukad, sisalikud ja nahkhiired. Kui värbkakud võistleksid tõstmises, võiks kuldmedal minna Soome: seal tirinud kakk poegadele toiduks 80-grammise suur-kirjurähni!

Vilistav aovalgus

Selleks et kohata värbkakku, peab tundma ta tavasid. Vana rähnipesa lähedusse tuleb hiilida kevadel pool tundi enne päikeseloojangut või -tõusu. Püsi ainult vaikselt paigal ja kui õnn on Sinu poolt, saad teada, et öö ja päev vahetuvad värbkaku vile saatel. Tõsi, see kakk võib vahel vilistada ka öösel ja isegi päevavalges, ju siis pole ta sõnumid õigesse aega ära mahtunud. Lind ise istub lagendiku serval puu ladvas, võta binokkel kaasa ja vaata!

Eesti värbkakuolusid ümbritseb salapära: ei ole vist ühtki teist meil püsivalt pesitsevat lindu, kelle kohta teadmised nii kasinatena püsiksid. Kolm, võib-olla neli pesa on Eestist ju leitud, aga sedagi vaid vanalinnu käitumise järgi, pesade sisu ei ole näinud mitte keegi. Ja ometi arvame värbkakke elavat meie metsades kuni pool tuhat paari!

Kus need pesad siis on?

Rähniõõnsustes! Aga kas olete püüdnud otsida metsast vanu rähniauke? Liiati veel hämarast kuusikust, millest värbkakk näib unistavat? Eks proovige!

Selle vana pesakoopa, kust märtsis pudeneb hiiremuumiaid, leidis kakk juba sügisel. Siis, hallade aegu, võis pimeduses tajuda ta lendusid õõnsusse, kuhu ta ladus virna oma talvise tagavara. Kui talv on karm, lisab see võimalusi kevadet näha, aga kevadet tahab näha igaüks.

Üks hiir jäi niisiis üle – seda juhtub –, aga lao tühjendamine näitab, et midagi on teoksil. Mis nimelt, on suur saladus ja värbkakk seda ei reeda ka. Ainult maiööde ja -päevade piiril, siis küll, sest päeva ärasaatmine ja uue vastuvõtt on palju tähtsamad ühe värbkakupaari saladusest. Siis võib kuulda manulise vilesid, mis ajuti kajavad õõnsusest vastu. Ei, ei kaja – hoopis emakakk on asunud seal hauduma!

Ankur hiivata!

Värbkakk ei lahku pesalt nii tühise häirija pärast nagu pesapuud klopsiv inimene. Tal niigi muresid: kärbid-nirgid võivad sisse kribida, kaasa kanakulli küüsi jääda... Nii et pesapuu juurest tasub läbi astuda juunis. Kui puu all paistab väikesi halle pabulaid ja linnusulgi, pane silmad kinni ja kujutle pruuni sulepundart, millest vaatab vastu viis-kuus paari erekollaseid kakusilmi. Niisugused on värbkaku pojad seal üleval.

Juuli algul lisandub päevavahetusse tuntust kiledam vilekoor. Kakupojad on pesast lahkunud ja kuulutavad pahameelt tühja kõhu pärast. Kuulan neid, sest paljut vajalikku hõbeselja ja manulise kohta ma veel ei tea.

Kunagi hiljem sunnib näljanäpistus neid omal käel saaki otsima ja seejärel tulevad sügisvihmad. Hakkavad ligi tikkuma aimused külmast ja näljast, kakuelust ja -surmast. Ja õnnest, millest kaheksa küünega kinni hoida. Kas nii?

Hinged on täis mõistatusi.