Hea lugeja! |
1997. aasta on juba sukeldunud ajaloo laia ja lõputusse voolusängi. Aga iga ajahetke jäljed jäävad meie mällu, emotsioonidesse, arvutikettale, paberile... Eelmise aasta viimases numbris avaldatud lugejaküsitlus on ka üks olulisi ja sügavaid jälgi ajakirja toimetuse tööde-tegemiste kirevas mustris. Hinnangud lugudele, fotodele, ettepanekud ajakirja sisu mitmekesistamiseks on ju üks dialoogi vorme lugeja ja toimetuse vahel. Toimetuse jaoks oluline ja tähtis dialoog. Täname siiralt arvukaid lugejaid, kes leidsid aega ja tahtmist meie küsitlusele vastata! Esimese üldistava järelduse vastustest võiks sõnastada nii: ajakiri Eesti Loodus on tõeline pereajakiri lapselapsest vanaisani. Vastanute hulgas on kõikide vanuserühmade esindajaid alates 14-aastastest koolipoistest ja lõpetades 82-aastase vanahärraga. Kõigile on leidunud midagi huvitavat lugeda ja vaadata. Sama kirev on ka lugejate hariduslik ja tööalane mosaiik. On ülikooliprofessoreid, autojuhte, õpetajaid, põllumehi, üliõpilasi, arste jt. Rõõmustavalt palju on kooliõpilasi. Järelikult täidab ajakiri ühte oma olulisemat ülesannet: olla loodushoidliku mõtteviisi kandja ja levitaja meie alles tasakaalu otsivas varakapitalistliku turustiihiaga mõneti agressiivses ühiskonnas. Nüüd aga veidi konkreetsemalt lugejate hinnangutest. Konkurentsitult parimaks 1997. a. autoriks osutus Tartu ülikooli külalisprofessor Raivo Mänd oma läbi kogu aastakäigu jooksnud suursarjaga “Käitumise ökoloogia”. Tulemus on mitmeti tähenduslik. Ühelt poolt tõstatab see veel kord küsimuse, kas üsnagi hea haridustasemega Eesti ühiskond ikka vajabki nii väga mõttelagedaid “filmiseebikaid” või eelistab ta tegelikult siiski midagi soliidsemat ja sisukamat? Kui seda vaid pakutakse! Teiselt poolt tuleb küsida, milline on teadlase roll Eesti ühiskonnas? Prof. Raivo Mänd on EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituudi zooloogia osakonna juhataja. Seega tippteadlane. Eesti teaduse juhtijate ja suunajate hulgas on aga inimesi, kes arvavad, et teadlase taseme ainus näitaja on ingliskeelne teadusartikkel rahvusvahelises erialaajakirjas. Kindlasti on see kriteerium teadlase kvaliteedimärk. Aga vähemalt samaväärne kvaliteedimärk on teadlane kui kultuurikandja, kes kõigile meile arusaadavas vormis ja keeles viib oma ideid ja teadmisi kogu ühiskonna teadvusse. See on raske ja spetsiifilisi võimeid eeldav töö. Kuid vajalik ja tänuväärne tegevus. Vahemärkusena olgu öeldud, et prof. R. Männi kõrgtasemel publitsistlik artiklite seeria on toonud tema loengutele arvukalt üliõpilasi kõigist Tartu kõrgkoolidest. Huvist, mitte vajadusest koguda ainepalle. Lugejaeelistustes järgnevad tiheda reana kolm autorit: Fred Jüssi (“Valguse lumm”), Urmas Sellis (“Must-toonekurg – Eesti ürglooduse ilmekamaid linde”) ja Tiit Randveer (“Huntidest ja tontidest”). See on muidugi vaid statistika. Tegelikult on lugejad nimetanud kokku 136 lugu ja autorit. Igaühele on kusagil keegi. Üheselt positiivne ja kõrgelt hinnatud on lugejate arvates ajakirja kujunduslik pool ja fotod. Kaanepiltidest on fotokunstnike esikolmik Hendrik Relve (EL nr.1), Urmas Tartes (EL nr. 7) ja Arne Ader (EL nr. 6). Olgu öeldud, et möödunud aastal toimetuse korraldatud kaanefotode konkursi võitjateks tulid asjatundjate ürii hinnangul samuti U. Tartes ja A. Ader. Kesklaotuse fotode hulgast hindasid lugejad parimaks Fred Jüssi fotot (EL nr. 1). Järgnesid Villu Anvelt (EL nr. 5) ja Rein Maran (EL nr. 6). Taas leidis kinnitust, et lugeja vajab Keskkonnaministeeriumi Teatajas pakutud infot. Keskkonnaministeerium on leidnud raha ja leiab ilmselt ka edaspidi, et ühena vähestest valitsusasutustest teavitada maksumaksjaid oma töödest ja tegemistest. Internet kui tuleviku (juba ka oleviku) suhtluskanal toimib meie ajakirjas edukalt. Kodulehekülje külastuste arv on järjekindlalt ja üsna kiiresti suurenenud: kui ligi poolteist aastat tagasi oli 200 külastust kuus, siis nüüd on see arv kasvanud viiekordseks. Populaarne on kasutajate seas Eesti Looduse aineregistri Interneti-variant, mis sisaldab kõiki märksõnu ajavahemikus 1958–1997. Ent üsna mitmed vastajad nendivad nukralt, et praegu pole neil veel võimalust kasutada Internetti. Kahjuks. Lõpetaksin tsitaadiga ühest lugejakirjast, mis võtab kokku paljude arvamuse: ”Eesti Loodus on meie kauneim ajakiri, mis võlub ülla sisu, mitte odavate nippidega.” Aitäh, hea lugeja! Toimetus võtab seda hinnangut kui vekslit, mida tuleb alles ikka ja jälle lunastada.
Uno Siitan
|