Tõmmu vedelik tammetüvest

Alar Läänelaid, Urmas Kokassaar

Mullu augustis oli puurimisjärjekord jõudnud Mihkli tammikusse Pärnumaal. Määrasime siinsete tammede vanust. Ühe tamme tüvesse (tüve ümbermõõt meetri kõrgusel 235 cm) oli torupuur juba pooleldi sisse keeratud, kui äkitselt hakkas selle tagumisest avast välja purskama tumedat vedelikku. Puuri sügavamale keerates võis märgata, et vedeliku surve suurenes: seda tuli torust paraja kaares joana. Kogusime tammetüvest voolavat vedelikku kolmandikliitrisesse pepsipudelisse ja siis veel liitrise pudeli jagu. Rohkesti voolas ka maha, sest rohkem anumaid käepärast polnud. Oma paar liitrit võis seda ühtekokku küll olla, aegamisi vool vähenes. Puuri sissekeeramisel tuli veel pisut, kuid siis jäi vaid tilkuma.

Tammetüvest välja tõmmatud märg puursüdamik muutus õhu käes kiiresti tumedaks, peaaegu mustaks.

Meie plastpudelid olid ära joodud pepsikoola asemel nüüd täidetud väljanägemiselt täpselt samasuguse tumepruuni vedelikuga! Maitsesime: tammevedelik oli tugevalt hapu ja igatahes mitte joodav.

Arvatavasti sattus vanusepuur tamme tüves mingi vedelikuläätse serva. Võimalik ka, et tüve ülaosas oli avaus, mille kaudu vihmavesi sisse imbus. Ent vedeliku tugev surve kõneles viimase versiooni vastu. Nii või teisiti pidi vedelik olema tüves kaua ja korralikult laagerdunud, kuidas muidu jõudis see nii tumepruuniks muutuda.

Mida tõmmu vedelik sisaldas? Eelkõige oli selles rohkesti parkaineid ehk tanniide. Eri kirjandusallikate andmetel on tammepuidus 4–5% parkaineid. Loomulikult ei suuda puit selle näitaja põhjal võistelda tammekoorega, mille parkainesisaldus võib küündida kuni 18%-ni.

Tüvest välja purskuva vedeliku parkainerohkust saab seletada kolme asjaoluga. Esiteks, suur osa parkainetest lahustub vees. Teiseks, tüves olev vedelik oli märkimisväärse rõhu all, mis omakorda soodustas tanniidide eraldumist. Ja kolmandaks, unustada ei tohi ka ajategurit: mida kauem vedelik tammetüves seisis, seda rohkem ühendeid temasse lahustus.

Ka puursüdamiku kiirele tumenemisele on biokeemikul seletus. Kõik parkained oksüdeeruvad õhuhapniku toimel üsna kiiresti ja see avaldubki silmaga nähtava tumenemisena. Viimast soodustas ka rauast puur, sest raudioonid on parkainete värvusindikaatorid: parkainete ja raudioonide kokkupuutel moodustub mustjassinine värvus.

Et inimesed on praktilise loomuga, kerkib kohe küsimus, mida sellise vedelikuga peale hakata? Ja vastuste ring ei olegi nii ahtake, kui algselt võiks arvata. Kindlasti on sellisel vedelikul teatud raviomadused. Parkainerikas tõmmis on limaskesti kokku tõmbava ehk kootava toimega. Et kõnealused ühendid aeglustavad soolte talitlust, siis kasutatakse neid sissevõetuna kõhulahtisuse raviks. Kasu on neist välispidiseltki: tõmmis leevendab jalgade liighigistamist ja aitab nahalöövete ja -põletike puhul. Põhjus on selles, et parkained pidurdavad lagunemist põletikulises koes.

Tõmmu vedelik oleks ära kulunud ka toornaha parkimisel, sest taimsed parkained seovad täiendavate vesiniksidemetega peptiidahelaid, muutes nii nahavalkude struktuuri.

Keskaegsete kloostrite elanikud oleksid samuti leiust rõõmu tundnud. Just kloostrist pärineb retsept, kuidas parkainete tõmmise ja rauasoolade segamisel valmistada mustjassinist tinti.

Unustada ei tohi sedagi, et mitmetes jookides mõjutab parkainete sisaldus oluliselt aroomi ja maitsebuketti. Tammevaadid ja neis laagerduv konjak on siin igati sobiv näide.

Biokeemiku seisukohast on loomulikult kahju, et tammetüvesse kogunes vaid vesi. Alkoholi korral oleks tüvest võinud purskuda vähemalt margikonjaki väärtuses märjuke.